Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7705597t1ha359.jpg)
/nginx/o/2019/02/15/11790482t1h6303.jpg)
Peatoimetaja kabinetis suriseb masin. Ei, mitte arvuti, printer ega kohvimasin, vaid elektriline juukselõikaja. Hallid kiharad kukuvad läbisegi põrandale. Ebamugavuse ja valuga mõtleb Siiri: “Jah, muud pole enam jäänud. Mitu korda ma ütlesin kõigile, et ei mingit konservatiivide kiitmist enam?” Aga Kalev, ega tema jäta!
Mirell saab kuidagi kergemalt hakkama, poistele piisab kuklanipsust, kui jälle “-gi” asemel “ka” kirjutavad. Aga nende vanade masuurikutega ei aita muud kui pea paljaks. Kanni lokid läksid läinud nädalal: no kaua sa räägid inimesele, et nende eluolu-tilulilu lugudega klikke ei tule? Ebamugavus ja valu, jah, need peavad aitama, sest need on alati aidanud.