Erik Reinhold: Kas pea paljaks?

25aastase staažiga jalaväeohvitser leiab, et ha sõna võidab võõra väe ja ülekäte läinud noori on võimalik õpetada ja kasvatada mõistlikult ilma vägivallata. Foto: Urmas Luik

Peatoimetaja kabinetis suriseb masin. Ei, mitte arvuti, printer ega kohvimasin, vaid elektriline juukselõikaja. Hallid kiharad kukuvad läbisegi põrandale. Ebamugavuse ja valuga mõtleb Siiri: “Jah, muud pole enam jäänud. Mitu korda ma ütlesin kõigile, et ei mingit konservatiivide kiitmist enam?” Aga Kalev, ega tema ­jäta!

Mirell saab kuidagi kergemalt hakkama, poistele piisab kuklanipsust, kui jälle “-gi” asemel “ka” kirjutavad. Aga nende vanade masuurikutega ei aita muud kui pea paljaks. Kanni ­lokid läksid läinud nädalal: no kaua sa räägid inimesele, et nende eluolu-tilulilu lugudega klikke ei tule? Ebamugavus ja valu, jah, need peavad aitama, sest need on alati aidanud.

Siiri jätkab pügamist, Kalevi salgud on tokerjamad ja pea tükk maad suurem kui Kannil, käsi väsib. “Ma pole kanaema ega lumehelbeke,” kordab Siiri endale. “Meil on siin ikkagi korralik lehetoimetus, mitte mingi väänikute tädiliku kaitsmise koht!” Kalev peidab trotsliku nuuksatuse ninanohinasse ja mõtleb, et varsti saab Nullis ­õhtuse õlle. Elu läheb edasi …