Sünged mõtted ja aastaid kannatusi – sissevaade buliimilise anorektiku mõttemaailma

  • "Esmaspäeval 500 kilokalorit, teisipäeval 500, kolmapäeval 300, neljapäeval 400, reedel 100, laupäeval 200 ja pühapäeval 300."
  • 16aastasel Maarikal diagnoositi sügav kliiniline depressioon ühes buliimilise anoreksiaga
  • Äratundmine tekkis Maarikal siis, kui ta 18aastasena jäi lapseootele.

Söömishäired võivad viia tilgutite alla.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kuna Maarika (nimi muudetud) ema oli teismelisena trullakas ja teda mõnitati, arvas ta, et säästab tütart kiusust, kui keelab tüdrukul õhtul nõnda palju süüa, kui piiga soovis. “Kui sulle on maast madalast öeldud, et ei tohi nii palju süüa, paksuks lähed, ja poolnaljaga öeldud, et oled jämejalg, siis mõtledki: tõesti, miks ma peaks sööma?” avaldab Maarika.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Maarikal tekkisid probleemid 11aastasena. Tollest ajast mäletab naine, kuidas ta ärkas kell 4.45, et teha toa põrandal trenni: kõhulihaseid, kükke.

Haigusega maadelnu jutu järgi oli ta hirmsaim õudusunenägu toona selline, kus ta enda teada jõi kaloriteta koolat kulinal, aga selgus, et see on tavaline, suhkruga koola. See annab aimu, kuivõrd oli haigus ta elu üle võtnud ega jätnud teda magadeski ra­hule.

Maarika on söömishäire tõttu Tartus haiglaravil olnud kolm korda: 16-, 17- ja 18aastasena. Ehkki ta praegu enam ei oksenda, näljuta ega söö lahtisteid, ei ole kinnismõtted teda jätnud. “Mõõdan ja kaalun toitu. Näiteks seda, kui palju sulajuustu määrin saiale. Mitte et ma end tagasi hoiaks, aga mul on vaja teada. Kõike on vaja kontrollida,” jutustab ta.

Tagasi üles