Romek Kosenkranius: Kodanikule on hirmutav, kui üks eestlane on teisele lausa surmavaenlane

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius.

FOTO: Mailiis Ollino

Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse kõne Eesti Vabariigi 101. aastapäeva tähistamisel Pärnu kontserdimajas.

Austatud vaimu- ja võimukandjad, head pärnakad ja pärnumaalased, Eesti Vabariigi kodanikud!

Täna õhtul 101 aastat tagasi kogunesid Eesti Vabariigi sünnilinna südames julged eestimeelsed kodanikud ja rahvuslikult meelestatud väeosad tollase Endla teatri ette, et olla tunnistajaks meie riigi iseseisvuse väljakuulutamisele. Päästekomitee liikmete Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku koostatud „Manifesti Eestimaa rahvastele“ kuulati külmas õhtupimeduses, tõrvikute valgel ja sinimustvalgete lippude lehvides. Kaasaegsete meenutuste põhjal vallandus pärast advokaat Hugo Kuusneri viimast lauset rahva seas eufooria ja inimesed hakkasid üksteist õnnitlema, kallistama ja koos laulma.

Järgmisel päeval kuulutati iseseisev vabariik välja Tallinnas ja mujal Eestis. Pärnu raekojas kirjutasid poliitiliste jõudude, seltside ja allesjäänud riiklike ametite julgemad esindajad alla 23. veebruari õhtul avaldatud manifesti ettelugemise aktile. Kuigi Saksa väed okupeerisid peagi verivärske vabariigi ja üheksa kuud hiljem algas Nõukogude vägede sissetung Eestisse, leidsid noore Eesti riigi kodanikud üksmeele ühendada jõud, astuda vastu ülekaalukale vaenlasele ja lüüa nad oma riigi territooriumilt välja.

Mitte kõik vabadussõjas osalenud ei olnud esimese maailmasõja kogemustega ohvitserid ja sõdurid. Rindele läks töölisi, talupoegi, haritlasi ja kooliõpilasi, kes tormasid kartmatult võitlusesse oma riigi iseseisvuse eest, ehkki neil polnud sõjalist kogemust, oli neil tugev usk oma riiki ja vabadusse.

Ka siis ei olnud kõik ühte meelt, millise tee peaks Eesti tulevikuks valima. Kuid tollal esile kerkinud poliitilised liidrid oskasid siluda erimeelsused ja ehitada sillad eri arvamuste vahele. Meie esiisade usk oma võimekusse ja vabadusse, omavaheline koostöö ja üksmeel andsid neile jõu pühkida ülekaalukas vaenlane pühalt Eesti pinnalt.

Vabadussõda oli eredaim näide meie ajaloos, kus poliitilised jõud oskasid üle olla poliitiliste, majanduslike ja arengueesmärkide saavutamise valikutest. Tollases ühiskonnas kerkisid esile liidrid, kes oskasid liita ja sisendada rahvale usku, et väikese rahvusena oleme avatud ühiskonnana ja ühte hoides tugevamad.

Hoiatav näide meile peaks olema eelmise sajandi 30ndate algus, mil erakondade võitlus ja poliitiliste liidrite oskamatus ühiskonda konsolideerida viisid presidendi ainuvõimu kehtestamiseni ja sealt halbade asjaolude kokkulangemisel omakorda riigi iseseisvuse kaotamiseni 1940. aastal.

Kolm aastakümmet tagasi oli Eesti jälle muutuste ristteel. Kuigi ka tollal konkureerisid eri arenguvalikud, oskasid poliitilised liidrid liita ühiskonna eri gruppe Eesti iseseisvuse taastamiseks. See õnnestus neil suurepäraselt!

Viimasel ajal kostab meie meediaruumis üha kõrvakriipivamalt poliitiliste erakondade omavahelist mõõduvõttu. See on kodanikule hirmutav, kui üks eestlane on teisele lausa surmavaenlane. Tundub, et ühisosa otsimise ja leidmise asemel ühiskond mureneb ja lõheneb nagu kuiv nahk kõrbepäikese käes.

Eesti iseseisvusele ei ole suurim oht mitte Brüssel, NATO või võõrtööjõu kvoot. Mitte Rail Baltic ei ole Eesti lõhestaja, vaid koostöö ja üksmeele puudumine eestimaalaste vahel, suutmatus ehitada erimeelsuste vahele ühiskonda ühendavat sidet. Kui ühiskond endist viisi lõheneb erakondlike piirjoonte järgi ja vabadussõja või laulva revolutsiooni vaimus ühiskonda liitvaid liidreid esile ei kerki, muutume sisemiselt nõrgaks. Meie iseseisvus on jällegi ohus, nagu see oli 1940. aastal.

Meie riik vajab ühiskonda konsolideerivat poliitikat, ühendavat koostööd kaasmaalaste ja liitlaste vahel. Vajame avatud ühiskonda ja kõiki neid eestimaalasi, kes pakuvad end appi iseseisvust kindlustama, eesti meelt ja keelt hoidma, majandust arendama ja riiki kaitsma. Usun, et selliseid kodanikke on tegelikult päris palju.

Olen olnud 15 aastat vabatahtlik riigikaitsja, rakendanud end Eesti riigikaitset toetavas organisatsioonis – Kaitseliidus. Kaitseliitu kuulub inimesi, kelle maailmavaade või erakondlik kuuluvus on kardinaalselt erinev, ometigi ühendab meid kõiki üks eesmärk: olla valmis kaitsma isamaad kuni surmani. Seda ühist eesmärki ei väära liikmete eriarusaam maailma ja riigi asjadest, sest ühine eesmärk on isiku maailmavaatest mitu korda suurem.

Soome on riik, mille elanikud kuuluvad uuringute järgi maailma õnnelikemate kodanike hulka. Alati vähemalt esiviie sekka. Uuringud väidavad, et soomlaste õnne valem ei ole eestlastest suurem keskmine palk, polaaröö või Nokia, vaid hoopis soomlase jonn. Jonn saavutada eesmärk, kõigi raskuste ja takistuste kiuste. Eriti õnnelikena pidid soomlased tundma end siis, kui alguses kättesaamatuna tundunud eesmärk muutub rahvuslikust jonnist toidetud pingutuste toel reaalsuseks.

Väidetavalt sai see nähtus, mida soomlased ise nimetavad sõnaga „sisu“, alguse talvesõja ja jätkusõja aastatel, mil üks väikeriik astus südikalt vastu suurriigi agressioonile. Võites suurima auhinna, mida riigil on võimalik võita – vabaduse ja iseseisvuse. See olevat olnud sarnane tunne, mida eestlased kogesid vabadussõda võites, kuid mille nad oli kaotanud 1940. aastaks.

Leiaks me taas selle jõu olla sisemiselt tugevad ja ühiskonnana ühtne. Silmad säramas, tegemas just seda, mis esmapilgul võib tunduda ilmvõimatu. Ütlemas üksteisele seejuures tunnustavalt: „Me saame hakkama!“ Peame selleks nägema küll vaeva, kuid see vaev tasub ära, sest peaauhind on meie riik ja meie iseseisvus. Just nagu kirjutas Eesti Vabariigi esimese riigikogu koosseisu esimees ja riigivanem Johan Kukk: „Kuid valvake, konsulid, erakondade teenäitajad ja juhid, et ei kustuks see püha tuluke, mis 1917.–1918. aastal rahva hinges loitma lõi! Riigi rippumatuse ja iseseisvuse alalhoidmine ja kindlustamine nõuab sama kindlat ja kangelasmeelset otsustamisvõimet ja püsivat tööd nagu riigi loominegi. Meie riigi laevukest meelitavad sireenid nii paremalt kui pahemalt poolt.“

Homme on Eesti Vabariigi 101. sünnipäev. Täna õhtul tähistame pidulikult oma riigi iseseisvuse väljakuulutamist Pärnus, Eesti Vabariigi sünnilinnas. Eesti riik on ületanud maagilise 100 aasta joone. Andke andeks minu tänases peokõnes kostev mure, aga südames pakitsev rahutus otsib teinekord just sellist väljapääsu ja võimalust abipalveks. Tegelikult oleme ju kõik tublid Eesti riigi kodanikud ja pingutame, et meie riik, mille sisu moodustavad eesti keel, kultuur ja rahvas, oleks hoitud ja kaitstud.

Julget sammu ja õnne meile, pärnakad, pärnumaalased ja eestimaalased! Palju õnne Pärnu linna ja maakonna vapimärgi kandidaatidele. Head Eesti Vabariigi 101. aastapäeva!

Elagu Eesti!

Tagasi üles