"Elvis oli kapis" ja 12 noort näitlejat

Ärklisaali vaibal istudes mõtisklevad 12 noort – Mairo, Kerlin, Grete, Sigre, Alyssa, Emilie, Anna-Maria, Jaanika, Gerita, Elina, Silver, Rainis –, kuidas tükk neid kõnetab. Foto: Mailiis Ollino

Õhtuhämaruses astub Endla ärklisaali Silver Teearu, seljas roosa suvekleit, jalas kontsakingad ja peas blond parukas. Pikkust rohkem kui tavaliselt. “Mine laua peale. Ära ainult mikrofoni peale astu!” hüüab lavastaja Ingomar Vihmar. “Ole hästi ettevaatlik!” lisavad kolleegid noortestuudiost, kes kõik laua ümber on kogunenud ja justkui seina moodustavad, et halvimal juhul sõber kinni püüda.

Nii sirutab poiss end pikaks: just nii kõrgele, et sõrmeotsad laes rippuva lambini ulatuksid. “Ei vaata minu kleidi alla!” hoiatab ta naljatades kaaslasi, pühkides aeg-ajalt käega laubalt higi, mis paruka alla koguneb. Seejärel kiljatavad ülejäänud 11 näitlejat: kõrgelt kukkuv Teearu imiteerib neid, jäädes truuks oma karakterile.

Valgus suunatakse paremal seisvale kapile, uue noortelavastuse “Elvis oli kapis” sümbolile. Nii nagu Narniaski ei ole see pelgalt mantlitele. Kapis on uks. Sellest tuleb ootamatult välja inimene, kes siseneb Elvis Presley majamuuseumi, taskus vaid poolik purk Slipsoni juuksevaha. Ja nimi? See mehele ei meenu. Nii hüütakse teda kodanik Slipsoniks.

Ta otsib kirjutuslauda, printerit, kirjaklambreid, pastakaid ja töökaaslasi, kuid leiab diivanilt eest kolm Elvist, kes kui Eesti lipp, kõik trikoloori eri värvi ülikonnas sohval istuvad. Kapist välja astudes ei tunne ta iseennast ega end ümbritsevat. Elvised teevad aga selgeks, et temagi on Elvis. Identiteedi kaotanud külalise ainus võimalus on seda uskuda. Mujale ei oska ta minna.