Kalev Kaljuste: Võimaldada väärikas vanaduspõli Pärnus

Eesti peab looma tingimused, et iga hooldekodu koha vajaja võiks selle saada oma pensioni eest. Nii seisame väärilise vananemise eest. Pildil Lihula hooldekodu. Foto: Mailiis Ollino

Teema, mis mind väga lähedalt puudutab, on väärikas vanaduspõlv. On ütlus, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Nii juhtus minugagi. Tegin plaane tuua ema Paikuselt kolmetoalisest korterist elama endale lähemale Pärnusse ühetoalisse, milles soovisin kohandada talle sobivad elutingimused, aga juhtus nii, et ema tabas Pärnu haiglas insult.

Korter oli juba soetatud, materjal remondiks muretsetud, aga kõik läks kahjuks teisiti. Mis kõige õudsem, selgus, et mu ema jääb voodihaigeks ehk vajab ööpäev läbi hooldust. Hakkasin otsima Pärnusse hooldekodu kohta ja mis selgus: kohti ei ole. Tahtsin panna ema võimalikult enda lähedale hooldekodusse, et teda tihti külastada. Tuli välja, et peale selle, et kohti ei ole, maksavad need hirmus palju: 650–1300 eurot.

Öeldi, et vii mõnda maakonna hooldekodusse või kaugemale, ent sealgi on järjekorrad. Ausalt öeldes, kaugemale ma eriti viia ei taha, kuna soovin oma ema sageli külastada. Keskmine hooldekodu emale ei sobigi, kuna ta vajab ka õendusteenust. Neid kohti on kahjuks veel vähem ja need maksavad hulga rohkem. Küsin: mida me, poliitikud, oleme teinud, et vajadusel saaks inimese probleemideta paigutada hooldekodusse?