Saba liputab koera ja omletist enam muna ei saa ehk 12. ringkonna viimane valimisdebatt

Pärnu bussijaamas läinud reedel reisiliste silme all toimunud suuremate erakondade siinsete esinumbrite debatt on ilmselt ainuke, mille lõppedes vajutas üks kuulaja suu naiskandidaadi käele pitseri ja teine küsis väitlejalt kaks eurot õlleraha.

Toimetusel oli kindel plaan viia siinsed staarpoliitikud rahva keskele, selmet varjuda turvalisse konverentsiruumi. Esialgu päikese käes kulgenud arutelu peateemadeks kujunesid Pärnu–Tallinna vahet sõitjail närvi mustaks ajav maantee, Rail Baltic ja küsimus, kas haldusreformi tuleks omakorda reformima hakata.

Pärnu bussijaamas üles võetud Pärnu Postimehe ja Kuku raadio valimissaates debateerisid Kadri Simson Keskerakonnast, Andres Metsoja Isamaast, sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideeriv Indrek Tarand, reformierakondlane Toomas Kivimägi ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. Debatti ohjasid Siiri Erala Pärnu Postimehest ja Hindrek Riikoja Kuku Raadiost.

Siiri Erala: Kadri Simson, siinsamas bussijaama juures olid plakatid, kus lubasite tasuta transporti kõigile. Kas see tähendab, et Pärnumaa ja Pärnu linna ühtsele piletisüsteemile tõmmatakse kriips peale?

Simson: Keskerakonna lubadus on see, et me tuleme appi kohalikele omavalitsustele, mis soovivad tasuta transporti kehtestada teistelegi kui oma inimestele.

See tähendab laias laastus, et kui me läheme Tallinna või Tartu ja seal on oma elanikele juba tasuta ühistransport, saaksid kõik Eesti elanikud seda kasutada. See annab võimaluse Pärnus ja Pärnumaal lõpetada viimase sammuna piletimüük tööealistele elanikele.

Hindrek Riikoja: Mart Helme, kandideerite Pärnumaal, aga miks Pärnu inimesed teid valima peaksid, kui te volikogus ei viitsinud niigi palju kohal käia, et teid sealt lausa välja visati?

Helme: Välja vahest ei visatud, ma lihtsalt langesin sealt välja. Aga miks ma ei käinud? Väga lihtsal põhjusel. Ma kan­dideerisin selleks (kohalikel valimistel, S. E.), et meie fraktsioon saaks Pärnu volikokku tekkida. Õpetasin meie fraktsiooni liikmed ise tegutsema. Praegu tegeleme riigikogu valimistega ja võin öelda, et olen viimase kuu jooksul maakerale ringi peale teinud.

Kui võtame Emori küsitluse tulemused ja keegi arvab, et see, et me oleme Kesk- ja Reformierakonnale kandadele astunud, on tulnud ilma tohutu tööta, on see suur eksitus.

Erala: Andres Metsoja, kas teie usute, et tee valija südamesse viib katuseraha külvamise kaudu?

Metsoja: Ei, kindlasti mitte. Katuserahal kui sellisel on ka minu silmis nii plusse kui miinuseid. Aga kui on võimalik Isamaa liikmena tuua Pärnumaale kas jahimeestele lasketiiru väljaehitamiseks või korraliku uisuplatsi rajamiseks raha, siis mina sellele kätt ette ei pane, sest see on kõigi maksumaksjate raha.

Riikoja: Toomas Kivimägi, kui me viimaseid Pärnu koalitsiooni läbirääkimisi meenutame, jäi Reformierakond ju koalitsioonist välja teie kompromissituse, kõrkuse pärast. Kas te ei pelga, et suures poliitikas, riigikogus on teil sein ees nendesamade isikuomaduste tõttu?

Kivimägi: See oli üsna kummaline küsimus. Kui me räägime kõrkusest ja seosest inimeste valikuga, siis neli aastat tagasi hindasid Pärnumaa valijad seda 7603 häälega. Tehke järele! Ma arvan, et see ei olnud tühjade sõnade pealt, vaid selle pealt antud hääled, mida ma olen Pärnumaal teinud 16 aastat maavanemana, kuus aastat linnapeana. Ma ei salgagi, et olengi selge ja kõva ütleja, ega ma nii lihtsalt paindu.

Erala: Indrek Tarand, te olete silma paistnud palaganitegijana. Mis selle eesmärk on?

Tarand: See on mind juba 30 aastat igal pool valitavates kogudes hoidnud: Tartu linna töötava rahva saadikute nõukogus, Eesti kongressis, Eesti Komitees, Euroopa Parlamendis, minust oleks äärepealt võinud president saada.

Riikoja: Kui ma sõitsin täna hommikul Pärnu, tabasin end mõttelt, et kõigi suuremate erakondade valimisprogrammid räägivad: Eesti põhimaanteedest peavad saama kui mitte 2+2, siis vähemasti 2+1 teed. Samamoodi on üleval Rail Balticu teema. Kui me maantee peale mõtleme, siis milline – Narva, Tartu, Pärnu – peaks olema esimene, mis välja arendatakse?

Simson: Ma tean, et Reformierakonna esimees Kaja Kallas on Tartu Postimehele öelnud, et järgmine valitsus peaks valima ühe suuna, mis esimesena valmis ehitada. Olles ise majandus- ja taristuminister, tean ma, et võimalik on ehitada valmis kõik kolm suunda. See on tehtav, kui me võtame laenu. See on koht, kus Keskerakond ei karda öelda, et me ei karda laenu võtta.

Mis puudutab Rail Balticut, siis selle on heaks kiitnud Balti riikide parlamendid, me oleme jõudnud Euroopa Liiduga läbirääkimistes pea finiši lävele ja Rail Balticul on endiselt järgmiseks eelarveperioodiks väga kõva rahastus tagatud.

Helme: Olen täpselt sama meelt nagu Kadri Simson, et maanteed on ­vaja välja ehitada ja väga kiiresti. Sellega on jorutatud ja jorutatud ja asi on läinud kogu aeg kallimaks. Ka meie oleme seda meelt, et tuleb võtta laenu. Tartlane ütleks, et tuleb Tartu suund välja ehitada, mina vana pärnakana ütlen, et Pärnu suund. Statistika kinnitab, et Tallinna–Ikla maantee on suurema koormuse all kui Tallinna–Tartu oma.

Mis puudutab raudteed, siis meie arvame, et Rail Baltic sellisel kujul on raiskav, perspektiivitu, korruptiivne nii Euroopa Komisjoni poolt kui Eestist vaadatuna. Me tahaksime hoopiski ­rekonstrueerida Tallinna–Pärnu lõigu, kus on kogu infrastruktuur olemas. Kui keegi ütleb, et seda ei ole võima- lik ­teha, kuna Euroopa Liiduga on kokku lepitud teistmoodi, tuleb öelda, et me tahame teistmoodi kokku leppida.

Riikoja: Toomas Kivimägi, kuidas Reformierakond vaatab nii teid kui raudteed?

Kivimägi: 100 protsenti Rail Balticu poolt. Ei ole ühtegi teist võrreldavat ideed, mis võiks Pärnumaa arengut sel määral positiivselt mõjutada kui Rail Balticu valmimine. 45 minutiga Pärnust Tallinna lennujaama on täiesti uus paradigma. Samamoodi tund ja 12 minutit Riia lennujaama.

Pärnu on Eesti parim elukeskkond, vaieldamatult. Ent Pärnu ei suuda konkureerida töökohtade valikus või palgatasemes Tallinnaga. Ehk Rail Baltic loob väljavaated neile, kes soovivad elada Eesti parimas elukeskkonnas Pärnus ja samal ajal töötada rohkem võimalusi ja paremat palka pakkuvas Tallinnas.

Mis puudutab Via Balticat, siis nende valimiste kõige suurem hullus on laenuhullus. Poliitikud on lausa vabastatud katteallikate otsimisest. Iga lubaduse katteks läheme panka ja võtame laenu.

Meie oleme seda meelt, et tuleb lugeda autosid. Selle pärast ei ole mina ega Reformierakond lubanud seda, et teeme kõik kolm maanteed kohe korda. Meile on kõige kriitilisem lõik Pärnust Pärnu-Jaagupini, kus sõidab umbes 9000 autot ööpäevas. Samal ajal leidub nii Pärnu kui Tartu maanteel lõike, mida läbib 6000 autot ööpäevas. Seal on, andke andeks, küsitav, kas on mõistlik teha sinna homme 2+2 maantee.

Metsoja: Teate, maanteede ehitus on kõikide valimiste peamine teema. Iga kord lubatakse need korda teha, aga kui tulevad uued valimised, arutatakse, miks läks nii.

Mina pean selle teema kontekstis lisama, et olen lausa Rail Balticu usku. Ehitame selle tulevastele põlvedele ja minu poeg ei annaks mulle kunagi ­seda andeks, kui ma ütlen, et Eesti sidumine Euroopaga on vale idee.

Tarand: Selle Rail Balticuga on kahjuks niimoodi, et tema alguse toimingud, kui peaminister oli Andrus Ansip ja peaminister Juhan Parts, olid läbipaistmatud. Seetõttu tekitasid need päris arvestatavas osas Eesti inimestes umbusku. Kui midagi on alguses soperdatud, siis ta nii lihtsalt ei tule, kui võiks.

Olen nõus, et kauba- ja reisijate­vedu raudteel on keskkonna suhtes halastavam kui maanteetransport. Seepärast arvan, et raudteetranspordi eelistamisele vastuvaidlemine ei ole põhjendatud.

Riikoja: Tarand ei öelnud arvamust maanteede kohta, milline tee siis esimesena?

Tarand: Isiklikult toetan maanteeameti lähenemist, mis ei ole üks ühele, et kohe Narvast Iklani ja Luhamaalt Tallinnani on 2+2. Vaid võetakse arvesse 2+1 lahendusi, mis võimaldavad rekadest ja autodest mööda sõita, kui need aeglasemalt liiguvad.

Erala: Haldusreform. Kas selle tulemused Pärnumaal on midagi sellist, mille üle uhke olla?

Tarand: See haldusreform, mis kannab (tollase riigihalduse ministri, toim) Arto Aasa õilsat nime, on muidugi groteskne. Kui oleks minu teha, oleksin survestanud maakondlikku omavalitsusprintsiipi. Aga: peab tunnustama selle reformi elluviijaid, sest tänu neile on Pärnu linn territooriumilt kaheksa korda suurem kui Ile de France, kus elab pariislasi umbes kaks ja pool miljonit. Ja nüüd, kui see kord on juhtunud ja me teame, et seda ei hakka keegi enam tagasi pöörama – kuigi korrektiive oleks siiski mõistlik lubada –, peame hakkama ka väga suurelt mõtlema.

Helme: Meil Eestis on välja kujunenud selline olukord, kus saba liputab koera, see tähendab seda, et meil ametnikud joonistavad, arvutavad, panevad laua peale, ministrid söövad ametnikel peost.

Ja vaat siis tulevadki sellised absurdsed asjad välja nagu see haldusreform. See ei ole vigane ainult siin Pärnu suurlinna puhul, vaid samamoodi paljudes muudes Eesti kohtades.

Meie korrektiiv näeb ette praeguste, joonistatud piiride kustutamist ja loogiliseks tegemist. Ma tean ka niipalju, et Lõuna-Läänemaa elanikud ei ole sugugi õnnelikud, et nad on nüüd Pärnu maakonda keevitatud. Nemad on endiselt läänlased. Sellist jõuga ärategemist – Indrek ütles jumala õigesti: see on Arto Aasa nimeline projekt –, kunstlike piiride tõmbamist on liiga palju.

Riikoja: Kas ma saan õigesti aru, et teie ettekujutuses tuleks Pärnumaa väiksemaks muuta?

Helme: Mina ei kujuta ette, et Pärnu linnaosa on Manilaid.

Erala: Andres Metsoja, kas Pärnu linna suurus on haldusreformi kõige suurem viga?

Metsoja: Mis kogu seda haldusreformi temaatikat puudutab, siis mul on natuke kahju, et me Isamaana murdusime, et fookus maakonnasuuruselt omavalitsuselt ära viidi ja reform ei õnnestunud. Küll on Saaremaa näide ja veel edulugusid, aga pigem seati fookus sellele, kuidas maksta kinni senised omavalitsusjuhid, et haldusreform üldse ­ellu viia, ja peaeesmärk hägustus.

Fookus peab edaspidi olema sellel, kuidas minna koostöös edasi. Piir on teisejärguline ja ma arvan, et nelja aasta pärast räägitakse uuest haldusreformist maakonna mõistes.

Riikoja: Toomas Kivimägi, tegi Arto Aas siis nii kehva haldusreformi?

Kivimägi: No Arto Aas ei olnud küll enam minister, kui see valitsuses ära koputati. Selles mõttes pani punkti ­ikka praegune koalitsioon. Ma ei eitagi, et väga suur osa Arto Aasa tööd selles kontseptsioonis ikkagi on.

Igati jagan seda osa, mis puudutab väikseid omavalitsusi, kus elab 1000–1500 inimest. Need ei ole haldussuutlikud, et mingeid suuremaid asju teha. Selles võtmes oli väiksemate valdade kokkupanemine igati mõistlik idee.

Minu kõige suurem mure on see, et meil ei ole institutsioone, mis kannaksid maakondlikku identiteeti. Mul ei ole väga suurt nostalgiat maavalitsuse järele, seda enam, et viimane ots läks väga allamäge, kuna talle jäi järjest vähem volitusi, aga praegu ei kanna ükski institutsioon maakondlikku identiteeti.

See võib laheneda selle kaudu, millele Andres vihjab ja mida mina toetan, et kümne aasta pärast on Pärnumaa üks omavalitsus.

Simson: Selle haldusreformi mõte ei olnud kindlasti see, et linnu suuremaks teha.

Mida meie teha saime – Toomas Kivimägi siin ütles, et koputati ära praeguse valitsuse ajal –, me loobusime tingimusest, et iga alles jääv vald peab olema vähemalt 5000 elanikuga. Ei, see ei olnud niimoodi lukku pandud ja Eestis on praegu valdu, kus ei ole 5000 elanikku.

Teine asi, mida tegime: me ei joonistanud ainult piire ümber ega maksnud vallavanematele lahkumishüvitist, vaid andsime riigilt päris suure tulumaksuosa tagasi omavalitsustele.

Riikoja: Aga kuidas edasi? Kas piire on vaja muuta või on kõik ilusasti paigas?

Simson: Ma üldiselt arvan, et omletist muna teha on päris keeruline.

Vallapiiride ääres on loomulikult võimalik elanikele vastu tulla ja neid piire muuta, see ei ole kunagi olnud kivisse raiutud.

Kuku raadios saab valimissaadet kuulata täna, 26. veebruaril kell 13.

Tagasi üles