Kalev Vilgats: Tahaks näha elus arsti

Osa inimesi soovivad, et nädalavahetusel ja riigipühadel oleks perearstikeskuses mõni arst valves, kelle poole silmast silma tervisehädaga pöörduda. Foto: Ants Liigus

Lühiajalised tervisehädad kipuvad tulema töönädala lõpus ja kestma uue alguseni. Näiteks hambavalu, mis hakkab reede õhtul ja vaibub iseenesest, kui pärast mitut unetut ööd on vaja esmaspäeval tööle minna. Tuttaval juhtuski nii, et tervis hakkas käest kippuma ajal, mil perearst vastu ei võta. Jääb üle helistada nõuandetelefonil või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Viimane on koormatud ja esimeses vastab hääl telefonis.

Tuttav sai õnneks abi, kuid nooremas keskeas inimesena tekkis tal mõte, mida soovis jagada. Tema arvates võiks nädalavahetustel ja riiklikel pühadel olla linnas siiski mingi koht, kuhu saaks arsti poole pöörduda, ilma et peaks niigi koormatud EMO tülitama. Vähemalt osale inimestest on oluline silmside ehk vahetu kontakt meedikuga, kes mure ära kuulab ja nõu annab: ma pean ju nägema inimest, kes ütleb, mida teha.

Oletan, et vanasti oli selline lüli jaoskonnaarst, kes kutsuti siis, kui otsest vajadust kiirabisse helistada polnud. Teatud iva selles mõttes tundub siiski olevat, sest miks pöördutakse praegu iga tühja-tähja pärast EMOsse? Ikka selleks, et tuleks tunkedes inimene ja ütleks, mis ta patsiendi probleemist arvab. Arusaadav, mida arvatakse, kui selgub, et sääsest on tehtud taas elevant ja EMO kallist aega asjatult kulutatud.