Filmiarvustus: Käes on Pearude ja Krõõtade ajastu

Artikli ­autoril vajas harjumist Pearu (Priit Võigemast) kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded... Foto: Kaader filmist/Allfilm

Meie uusim “Tõde ja õigus“ on häm­mastavalt noore režissööri Tanel Toomi nüüdisaegne šedööver, mis ühtlasi teeb kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele. Ja oo paradoksi, mille paljastab seesinane klassika tõlgendus!

Tänapäeva Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takis­tanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres jääkski sealt soost oma lehma iga päev välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama.

Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa läheb üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks, paheline beeta helgeneb-selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab.