Toomas Alatalu: Valitsuse tahtmatus ähvardab jätta Eesti suure summata

Vabaerakonna esinumber Pärnumaa valimisringkonnas nr 12 politoloog Toomas Alatalu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pean käimasoleva valimiskampaania suurimaks üllatuseks meedia eestvedamisel toimunud erakondade jagamist: kuus suurt ja ülejäänud. Suurim kaotaja oli selles Vabaerakond, mille lipu alla olin just asunud, et tulenevalt valijaskonna kattumisest vaielda Eesti tuleviku ja välispoliitika üle eeskätt Indrek Tarandi ja Mart Helmega. Läks aga nii, et vaidleme linnas levivate kuulujuttude vahendusel.

Vabaerakonna kui riigikogus esindatud erakonna sundmääramine teise liigasse oli otsustajate selge omavoli (aitüma Pärnu väärikate ülikoolile, kes leidis nii-öelda seitsmenda mikrofoni!) ja see saab kindlasti vastava hinnangu valimiste vaatlejatelt. Pealegi on Vabaerakonna programmis ettepanekuid, mis kõnetavad kõiki valijaid. Pole juhus, et meie suurkonkurendid on sunnitud neid kommenteerima. Paraku, nagu Eesti võimuparteidel opositsiooni ettepanekute puhul kombeks, ikka sisu moonutades või valetades. Nii sündis Pärnu bussijaamas väljavalitute debatilgi, kus kogu Eestile kasuliku Vabaerakonna idee vastu esitatud väiteid Indrek Tarandilt ja Andres Metsojalt üritan siinkohal korrigeerida.

Jutt on Eesti võimalikust jagamisest kaheks Euroopa Liidu tõukefondide toetuste optimeerimise eesmärgil. Seda on teinud 23 liikmesriiki ehk EL jaguneb 281ks NUTS2 regiooniks. Ühe piirkonnana jätkavad 1,3miljonilise rahvaarvuga Eesti, meist territooriumilt viis korda väiksem Küpros (1,2 miljonit elanikku), Saaremaa-suurune Luksemburg (583 000) ja Muhu saarega võrreldav Malta (437 000). Läti äsja moodustatud koalitsioonivalitsus tegi otsuse, et jagab oma riigi majandusterritooriumi samuti kaheks, maapiirkonnad saaksid sellest tulevikus märkimisväärset kasu.

Lätlastest enne hakati asja arutama Tallinnas ja Vilniuses. Eesti ja Leedu valitsusele oli majandusprognooside kohaselt juba 2013. aastal teada, et hiljemalt 2016. aastaks on meie riikide sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ostujõu standardi järgi üle 75 protsendi ELi keskmisest. See toob kaasa liikmesriigi staatuse muutumise vähem arenenud piirkonnast üleminekualaks ja tähendab umbes 30 protsenti väiksemat ELi tõukefondide toetuseelarvet koos 30 protsenti kõrgema siseriikliku kaasfinantseerimise määraga.

Reformierakonna juhitud valitsus otsustas 2013. ja 2016. aastal, et ei võta midagi ette. Sama liini jätkas praegune valitsus, millele ettepaneku tegemise aeg kustus äsja, 1. veebruaril. (Tasub mäletada Vabaerakonna fraktsiooni ettepaneku väljahääletamist riigikogus.)

Nüüd kahaneb ELi senine toetus Eestile ehk 3,6 miljardit eurot finantsperioodil 2014–2020 vaid 2,9 miljardini aastail 2021–2027. Samal ajal tõuseb toetuste Eesti riigi-, era- ja kolmanda sektori kaasrahastamise omaosalus seniselt 15 protsendilt 45ni ehk 900 miljoni euro võrra.

Samal põhjusel langeb uuel finantsperioodil maaelu arengukava ja kalandusfondi toetuseelarve Eestile umbes 400 miljoni euro võrra ja sama summa jagu suureneb nende fondide siseriiklik kaasfinantseerimine. Meie kartelliparteide valitsuse otsused põhjustavad seega ligemale 1,4miljardise kaotuse Eesti riigile.

Leedu valitsus aga arvutas kiiresti välja, et kui finantsperioodidel 2007–2013 ja 2014–2020 saadi ELi fondide toetusi 6,9 miljardit eurot, siis lubatud tingimuste kehtima jäädes saaksid nad üleminekupiirkonnana aastail 2021–2027 vaid 4,1 miljardit ehk ELi toetus väheneks umbes 2,8 miljardit eurot. Sestap otsustas Leedu 6. jaanuaril 2016 jagada oma riigi majandusterritooriumi kaheks: Vilnius ja seda ümbritsev maakond ning ülejäänud Leedu. Euroopa Komisjon rahuldas selle taotluse juba kümme kuud hiljem. Nüüd on Leedule uueks perioodiks tehtud pakkumine 6,4 miljardit eurot, mis Eestiga võrreldes on väga hea tulemus.

Leedu edu ja Läti valmisolekut arvestades on meie võimuparteid hakanud valimiskampaanias Vabaerakonna väärt ettepanekut, mis pakub kogu Eestile mõttetööd ja uut hingamist, maha tegema juttudega, nagu poleks Eesti jagamine kaheks võimalik. Selles mängivad kaasa rahandusministeeriumi ametnikud. Ministeerium viitab Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 26. mai 2003 määrusele, mille järgi NUTS2 piirkonnas olgu vähemalt 800 000 elanikku. Samal ajal jäetakse lisamata, et 12. detsembril 2017 võeti vastu sama määruse muudatused, mis lubavad teha erandeid eriliste geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu, eeskätt saartel ja ääremaal. Eesti puhul oleks argument suur sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, sest näiteks Tallinna ja Põlvamaa sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta erineb lausa neli korda.

Pealegi on Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinik Corina Cretu selgesti öelnud, et Eesti puhul on kõik taandunud meie oma valitsuse tahteavaldusele. Täpsemalt selle puudumisele.

Valitsus püüab nüüd suurt kahju varjates teha head nägu ja on asunud Euroopa Komisjonis taotlema erandit, alandamaks Eesti riigi kaasfinantseerimise määra. Seda seisus, kus kõik ülejäänud riigid on selle teema oma majandusterritooriumi jagamisega juba ära lahendanud. Eesti taotlus pööraks kogu ELi rahastamismudeli pea peale, mistõttu sel puudub tõsiselt võetav perspektiiv.

Vabaerakond soovib ainsa Eesti parlamendierakonnana Tallinna-keskse regionaalpoliitika lõpetada. Pakume välja, et valitsus taotleks ELilt Eestile erandit majandusterritooriumi kaheks jagamisega: 425 000 elanikuga Tallinn ja 891 000 elanikuga muu Eesti. Just selle erandi taotlemise kiirmenetlus peaks olema meie jututeema Euroopa Komisjonis, et otsus rakenduks 2021. aastast.

P. S. Ei saa lisamata jätta, et julguse puudumist suurtes asjades üritatakse Brüsselis asendada silmapaistmisega väiksemates. Peaasi, et esireas. 2015. aastal oli ju keegi seal nõus sellega, et Eesti võtab vastu 1064 pagulast, Läti 737 ja Leedu 710. Kes neid numbreid aktsepteeris, pole siiani teada.