Pärnumaa noorte tugila ja Are noortekeskuse noorsootöötaja Pille Kuusik tõdeb, et üha rohkem saab ta logiraamatusse märkida: noor-abivajaja võttis ise ühendust. Põhjuseid leidub seinast seina ja tugilani jõutakse eri teed pidi. Samuti on näiteid, kus noor mõtleb: “Mida te minust jälle tahate?”
Kõiki abiküsijaid kahjuks aidata ei saa, mistõttu jääb nii mõnigi olukord kripeldama. Kuusik, kes liitus tugila programmiga kaks aastat tagasi, ei osanud tollal arvata, et meie keskel on tõesti neid noori, kes ei tööta ega õpi. Õigepea tundis naine, et ta on oluline.
“Mul pole olnud ühtki hommikut, mil pole tahtnud tööle minna,” tunnistab Kuusik kindlameelselt ja tõdeb, et märksa rohkem on selles töös rõõmu kui kurbust. Puututakse kokku nii lihtsate juhtumitega nagu töötukassasse pöördumine ja CV koostamine kui ka sõltlaste, kampade ja end tuppa liiminud noortega.
Projekti eestvedajad aga tõdevad, et kontakt- ja mobiilsetest noorsootöötajatest on praegu puudus.
Enamasti peituvad põhjused depressioonis ja motivatsioonipuuduses. Väga paljud ei julge ise töötukassasse, psühholoogi, võla- või sõltuvusnõustajani pöörduda. Tihti on noor vaja sinna ise kohale viia. Temas ei ole ettevõtlikkust, et bussigi istuda. Nad mõtlevad: “Kust uksest ma sisse lähen?” ja “Kellega ma räägin?”
Paljud noored on segaduses, vahel ülikoolis õppivadki. Mõnikord on tähtis neile öelda, et asja võib pooleli jätta. Ühiskonnast tuleb surve, et teatud vanuses noor peab kuskile juba jõudnud olema. Noored üritavad end vanematele sõpradelegi tõestada.
