Kangert suusatajate dopinguskandaalist: Sain kinnitust, et keskmist sportlast ei pane märkimisväärselt kiiremini liikuma isegi doping

Tanel Kangert. Foto: Kuvatõmmis filmist

Vändrast pärit rattaäss Tanel Kangert avaldas sotsiaalmeedias kirjutise, kus arutleb viimaste päevade põletavaimal teemal. 

Avaldame kirjutise täispikkuses: 

“Teatavas mõttes on isegi hea, et selline mäsu Eesti spordis lahti on läinud. Veri tänavatel, ja veel milline veri. Kalli raha eest “buustitud” punaveri, vitamiini ja mineraalirikas - spordimehe jagu.

Olen viimaste dopingu-uudiste valguses ääretult rahulikuks jäänud. Endast ma välja pole läinud ja tohutut pettumust ma asjaosaliste vastu ei tunne. Ei ole siinkohal isegi oluline, et suusasporti detailselt ega skandaaliga seotud sportlasi ma ei tunne – meie sportlaskond on nii väike, et kaudselt hoiame ikka vähemalt üksteise tegemistel silma peal.

Sportlane Tammjärv, see selgema väljaütlemisega ja meediast paistab, et igati adekvaatselt maailma tajuv mees, tegi kaalutletud, külma ja sirgjoonelise otsuse. Moraalses plaanis ja teistele antud lubaduste ning ootuste rägas oli see otsus ääretult vale, kuid tema jaoks tollel hetkel mingil moel õigustatav. Nähtud vaev ja tulemused ei käinud aastaid kokku ja egoistlik sportlasehing tundis, et peab kiiremas korras midagi ette võtma, kuni veel vanus sportida lubab. Muu maailm liikus suuskadel järjest kiiremini. Konkurendid, kes seitse-kaheksa aastat varem jõukohaste vastastena veel tundusid, olid märkamatult saanud tšemponiks, kui meie poisid jäid endiselt statistikaks valgel paberil.

Miks sai paheline kiusatus arukast mehest võitu? Mina arvan, et üks põhjus oligi nurkasurutuse tunne, et midagi paremaks samamoodi jätkates ei lähe, lõhu trenni vanaviisi või rohkemgi. Uutviisi teha keegi ei oska, taha või sellesse usu. Ikka seesama vana pime mantra: “Vähe tunde, rokem tuleb trenni teha.” Kes meist poleks seda spordiuudiseid lugedes ise mõelnud? Sportlik talent peaks hilistes 20ndates juba ammu avaldunud olema, seega, ande peale enam loota ei saanud. Märkusena pean ütlema: usun, et meie treeningumetoodika üldiselt on ajast maha jäänud. Mõtlen isegi ahastusega, kas me teame, kuidas andekate noorte treenimine tänapäeval välismaal käib. Rattaspordi näitel võin öelda, et kõik, absoluutselt kõik, on mõõdetav, jälgitav ja arvutatav. Kui oleks ainult oskajaid, kes saadud numbritega midagi tarka peale oskaks hakata. Ehk siis teaksime täpsemalt, mida, kui palju ja mismoodi treenida ning võistlusteks valmis olla. Samuti on puudu kättesaadavast tasemel spordimeditsiinist. Head inimesed on väga hõivatud ja nende niigi napp fookus ei ole suunatud vaid tippudele ja sinna pürgijatele, erapraksis vajab pidamist ja tulusamad tööd tegemist. Mul on tohutult vedanud, sest siiani olen tänu profimeeskonna ja Eesti parimatele arstidele kõigile muredele lahenduse leidnud. Mul on alati olnud meeskonna taustajõud läheduses (massöörid, füsiod, arstid) ja tekkima hakanud probleemidele enamasti kiiresti tähelepanu suunanud. Usun, et olen erandlik sportlane.

Ilmselt tundus veredoping (väidetavalt juba varastest 70ndatest kergejõustikus kasutatud praktika) meestele ohutu, et mitte tervist rikkuda, vahele jääda ega enda napi moraaliga samal ajal vastuollu minna (EPO, steroidid, kasvurhormoon kõlavad metsiku “keevitamisena” väikese verekotikese kõrval). Õpetlikku on siin loos kas või niipalju, et ega dopinguprogramm mingit majanduslikku tulu toonud. Majandusinimene oleks ilmselt kolmeaastase dopinguprogrammi kulu Excelisse lüües kohe ära näinud, et ROI (investeeringu tootlus) polnud suurem asi. Sportlane kulutas oma eelarvest 15 000 eurot (kui number 5000.- hooaeg paika peab) selleks, et teenida tagasi ütleme seesama 15 000 auhinnaraha ja uute sponsorlepingutena.

Hämmastama paneb, et märgatavat kvalitatiivset tulemuste tõusu ma suusameestel ei märganud. Ma olen isegi lootnud, et ehk ei ole dopingutarvitamisel väga suurt mõju ja jutud stiilis “mis laks sellel täna sees on?” ei ole alati tõsiselt võetavad. Seega, minu rõõmuks sain kinnitust, et keskmist sportlast ei pane oluliselt kiiremini liikuma isegi mitte doping. Äkki jäi parima efekti saavutamiseks Eesti meestel lihtsalt usku väheks ja ehk on veredopingu tähtsaim komponent hoopis kaasnev platseeboefekt? Ehk kui sa selle toimesse usud ja endale kinnitad: “Ma olen täna kõik teinud, et hea olla”, lammutadki nagu loom ja tood endast 101 protsenti välja.

Lisaks, ärge unustage, et sportlane on kõigest inimene oma nõrkuste, kavaluse, ahnuse ja isekusega. Siin ei ole mingit vahet, kas me vaatame gruppi ettevõtjaid, arste, õpetajaid, poliitikuid, ehitajaid või sportlasi. Igal elualal on neid, kes nuputavad viise, kuidas teisi ära kasutada ja konkurentide arvelt rohkem tulu lõigata. Kas enda äri mustalt ajada, kui teised täpselt sama teenuse või kauba pealt makse maksavad, on eetilisem kui sportlasel oma keha keelatud võttega turgutada? Mõni teeb seda edukamalt, ajab oma mahhinatsioone peenelt ja läbimõeldult ning tegude tagamõtted pole kõrvalseisjatele kohe arusaadavad. Teised, kel aega vähem ja saavutusvajadus suurem, riskivad rohkem. 

Mina usun, et spordis on pättide ja eeskujulike inimeste vaheline tasakaal parem kui ühiskonnas üldiselt, ainult et need sahkerdajad vähesed jäävad rohkem silma. Puhtaks olemist ega eeskujulikku käitumist spordis ei afišeeri keegi - seda peetakse normaalsuseks.

Sport on minu jaoks endiselt alati vaatamist ja sportlased nendesse uskumist väärt. Spordis on palju ilusat, õpetlikku ja inspireerivat. Suusaspordi õnnetuseks on ala väiksus ja amatöörlus, kus muudmoodi kui tipp olles suuri eesmärke ei saavuta ja otse öeldes ära ei ela. Profispordis on kohta ka teistele, kes annavad söötu, veavad lahti, hoiavad tempot. Praegune skandaal saab kindlasti hoogu juurde, leitakse suuremaid patuseid muudelt aladelt ja ehk ühel päeval vaadatakse tagasi, pannakse asi perspektiivi ja leitakse, et loll lugu oli, aga elu läheb edasi.

Igal juhul kiitus Austria ja Saksa politseile, rohkem selliseid operatsioone kõigile spordialadel olenemata nende katuse pidavusest!

Lõpetuseks, Urmas Sõõrumaa sai ka sõna: “Sportlane on sportlane, tihtipeale jääb ju kooliharidus lünklikuks ja teab palju seda oma mõtlemistki on”. Ei nõustu, hoopis piinlik on."