Noor pere tahab pealinnast Lihulasse kolida ja hääletas selle eest, et lastel oleks maal hea elada

Ennelõunal on Lihula kultuurikeskuses asuva valimisjaoskonna väike hääletusruum rahvast tulvil. Seisatada ja hetk oodata tuleb nii uksest sisse- kui väljapääsemisel, sest inimesi saalib edasi-tagasi tihedalt. Igaühel soov tuleviku suhtes kaasa rääkida.

Pereema Kati tahaks, et lastega oleks maal hea elada. Ühe mudilase on ema-isa  valimisjaoskonda kaasa võtnud, ülejäänud kolm last jäid välja ootama. Suurel perel on üllatav soov kolida Tallinnast maale elama, Lihulast kümne kilomeetri kaugusele. Pereisa on siitkandist pärit.

Mis te siin tegema hakkate? „Veel ei teagi,“ tunnistab Kati. Ent lisab, et ettevõtlikud inimesed hätta ei jää ja kuna lapsed on veel väikesed, siis niipea ei tule tal palgatöö peale mõelda.

Valimiseelsest ajast jäi Katile silma, et kõik lubavad suure suuga samu asju. See teeb Kati meelest otsustamise keeruliseks. Ta tähendab, et valitsevad erakonnad pole tema silmis usaldusväärsed, aga ei leidu ka alternatiive, sest väiksemate parteide programmid on nõrgad.

Kati valik on rohelised, kuigi ta ei usu, et nad edu saavutavad ja tunnistab, et rohelistegi programm on puudulik. Siiski otsustas ta roheliste kasuks, et näidata: loodust hoidev meelsus on talle sümpaatne.

Kaja Kais elab siinsamas Lihulas ja tuli sel põhjusel valima jalgrattaga. Temal on selge eelistus ühe erakonna suhtes. Kais ootab, et vanemate inimeste elujärg paraneks, lastele peab niisamuti tema meelest panustama. „Need need põhilised valukohad on,“ lausub ta.

Kais nendib, et tema tutvuskonnas kiputakse valimistest viilima. „Viletsalt käiakse valimas,“ sõnab ta. Põhjusena pakub, et ei usuta lubadusi, mis tunduvad utoopilised. Tema isegi leiab, et suur rahajagamine pole reaalne.

Kas noored häält andma lähevad, sõltub Kaisi arvates vanemate eeskujust. „See on peresisene arusaam. Kui seda pole, siis on lapselgi ükskõik,“ tõdeb ta.