Valter Parve: Kas Pärnu bussijaam on Eesti allakäigu peegel?

Noorte häbematu käitumine bussijaamas on millegi tagajärg ja selle põhjused peidus valdavalt kodus.

FOTO: Mailiis Ollino

Lõpptulemuse eest mittevastutav umbsooline (tädide) bürokraatia ­levitab nakkust, mille kahjustused hakkavad silma igal sammul, näiteks sobivad siia, Pärnu Postimehe veergudele jõudnud murelood bussijaama mädapaisest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ootesaalis õhtuti toimuv häirib ­väga ja ilmselt mitte ainult mind: tahaks juurde astuda ja väljakutsuvalt käituvaid noori korrale kutsuda. ­Jätsin sekkumata, sest tunnen kuklas salli­vate tädide valvsaid silmi.

Käisin 2014. aastal Maltal – ilus ja helge paik, aga nagu kontrastiks vaatas ajalehest vastu tume koledus. The Sunday Times of Malta avaldas kokkuvõtte 450 õpetajat hõlmanud koolielu probleemide uuringust. Üks tulemusi oli, et ligikaudu 90 protsenti saareriigi õpetajate ühingu liikmetest ei julge enam õpilasega kahekesi klassituppa jääda: kolleegide valusad kogemused on pannud neid kartma valesüüdistusi väärkohtlemises. Põhjus võib peituda selles, et kuulsusrikka ajalooga rahva omaenda õhinas uutjad impordivad nüüd ühiskonda teatud sorti väärtusi ja lõhuvad sellega sajandeid toiminud süsteemi. Kahju maltalastest – vallutajate armaadast saadi omal ajal jagu, aga “väärtustele” jäädakse alla. (Kes on võitjad – sallivad tädid on ju vaid tööriistad mingites kätes?)

Tagasi üles