Laanepüükuked klaarivad arveid tiivahoopidega

Kui laanepüüemandad ja -isandad kõleda talve üle elavad, ootavad neid kohustused. Enamasti vallandub laanepüükukkede sugukihk märtsi keskpaiku. Foto: Karl Adami

Varasel hommikutunnil tõttasin läbi kuusiku. Õhus olid õrnad külmakraadid, mis nina näpistasid, ja metsapõrandat kattis paks lumevaip, mis muutis liikumise küllaltki vaevaliseks. Kõik märgid viitasid talvele seni, kuni noka avas väike laanepüükukk, kes mind märgates lendas valju põrinaga kuuselatva.

Võrreldes laanepüüd teiste meil tegutsevate metsakanalis­tega, võib tähele panna, et laanepüü on tõesti pisike, pea haki mõõtu metsaelanik. Välimuse poolestki jääb laanepüü ülejäänud metsakanadele – metsisele ja tedrele alla. Viimasena mainitute isaslinnud eristuvad emastest ­silmanähtavalt. Selleks aga, et laanepüü sugupooltel vahet teha, tuleb alustaval linnuhuvilisel korraga silmata nii isas- kui emas­lindu ning seda veidi kauem, kui laanepüüdele meeldiks ühel kuuseoksal paigal püsida. Üldjoontes näib jässaka kehaga laanepüü ­eemalt hallikaspruunina.

Kuigi laanepüü asustab mitmesuguseid metsakasvukoha­tüüpe, eri koostise ja vanusega puistuid, eelistab ta vanemaid sega­metsi, mille järelkasvus või alusmetsas on noori kuuski ning alustaimestik madal ja liigirikas. Kuuski läheb enamasti tarvis varjeks, aga nad loovad laanepüüle soojema mikrokliimagi.