Toomas Alatalu: Riigikogu ei valinud 36,3 protsenti ja 9,1 protsenti valis valesti

Valimistel riigikogus kohti juurde võitnud ja neid kaotanud erakondadel on piisavalt mõtlemisainet, miks kujunes tulemus seekord just selliseks.

FOTO: Lilli Tölp

Laulva revolutsiooni kõrglaine ajal märtsis 1990 ülemnõukogu valimistel oli valimisosalus 78,3 protsenti, mais 1990 tormas rahvas kõikjalt riigist Toompeale valitsust päästma ja iseseisvusreferendumist märtsis 1991 võttis osa 83 protsenti valijaid. Augustis 1991 seisis rahvas väljakutel kogu selle aja, mil Toompeal arutati kõike muud ja alles öö hakul tehti ära peamine!

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Järgnes pikk vaidlus põhiseaduse põhimõtete üle ja kuna üks seltskond kehtestas end jõuga – nagu vahetati kambas valitsustki –, polnudki ime, et juunis 1992 toetas põhiseadust 66,3 protsenti ja septembris riigikogu valimistel oli väljas 66,9 protsenti valijaid. Teisisõnu: poolteise aastaga pööras 15–20 protsenti revolutsioonist osavõtnuid riigi poliitika tegijatele selja ja see eemalseis püsib siiani: Eesti on eriti Põhjamaade ja muude väikeriikidega võrreldes keskmise (pluss-miinus 60 protsendi) valimisosalusega riik. Võib öelda ka nii, et kuna õiged otsused said tehtud elik loodi oma riik, siis sulgus suur osa olulisima – vabaduse – kätte saanud tegijaist ­enda tegemistesse. Riigilt midagi erilist lootmata seisus, kus oli ära nähtud ja omal nahal tunnetatud see, millise haardega inimesed olid võimu haaranud. Pettumisele viitab valimisosaluse langus 57,4 protsendile 1999. ja 58,2 protsendile 2003. aastal, pärast mida see kerkis uuesti praegusele tasemele.

Tagasi üles