Valeri Buravkov: Kalurite süüdistamine jätkub

Kalurid on pika meelega, aga tegelikult on neil probleeme rohkem, kui avalikkuse ette jõuab. Foto: Henn Soodla

Lugedes keskkonnainspektsiooni artiklit (Postimees 06.02.19) pärast “Radari” 5. veebruari saadet, tekkisid mul küsimused. Kõige rohkem jäi vaevama, kas riigiametnik, kes selle artikli kirjutas, võib Eesti rahvale süüdimatult valetada. Tahtsin selle loo kirjutajaga ühendust võtta, aga kuna artikli all puudus autori nimi, võtsin suuna keskkonnainspektsiooni Pärnu büroo poole.

Sealt öeldi mulle, et ei saa mulle anda kirjutaja telefoninumbrit. Tegin ettepaneku, et andku nad kirjutajale minu telefoninumber ja võtku ta minuga ühendust. Kolme ja poole tunni pärast helistati mulle ja teatati, et kui mul tekkis küsimusi, võtku ma ühendust pressiesindajaga meili teel. Et mitte lugejat liigse lobaga vaevata, toon ühe näite: artiklis väidetakse, et Kairo Sutt on kõik isiklikud asjad kätte saanud. Artikkel kirjutati 6. veebruaril, selle artikli kirjutamise ajal on meil 7. märts. Käisin keskkonnainspektsiooni Pärnu büroo juures isiklikult ja veendusin, et Kairole kuuluv väikebuss seisab ikka veel nende õue peal. Helistasin Kairole ja küsisin, kas ta on laost oma asjad kätte saanud, vastus oli eitav.

Võrgusilma mõõtmisest. Paljud lugejad on sattunud politsei puhumisreidi. Politsei kontrollib teie joovet indikaatorvahendiga ja joobekahtluse korral palutakse teil puhuda tõenduslikku alkomeetrisse või kui see ei õnnestu, võetakse teilt vereproov. Keegi politseinikest ei kirjuta protokolli indikaatorvahendi näitu, sest see ei ole kohtus tõend. Tõendusliku alkomeetri näit ja vereproov aga on.