Pärnakate Legshaker paneb sääred värisema

Folkpunkbänd Legshaker on leidnud omale lühikese ajaga palju fänne. Foto: Erakogu

Ajal, kui minister peab kultuuritegelastega kultuuri rahastamise pärast avalikku kaevikusõda, pannes sellega hirmust tuleviku ees värisema paljud kirjanikud, kunstnikud ja muusikud, leidub loomeinimeste seas neidki, kes keerulisest olukorrast hoolimata suudavad oma asja edasi ajada.

Üks häid näiteid on Pärnumaa folkpunkbänd Legshaker, kes sai äsja maha oma debüütplaadiga “Maksmata võlad”.

Eestimeelne kollektiiv

Kuigi ansambel ise on kohalikul muusikamaastikul alles võrdlemisi uus nähtus, pärineb mõte sellest umbes paarikümne aasta tagusest ajast, kui Pärnus tegutses veel punkbänd OTK. Abstraktsest ideest käega katsutava reaalsuseni jõuti eelmisel aastal, kui Legshaker tuli esimest korda kokku.

Võõrapärasest nimest, mida bänd kannab, ei maksa end hirmutada lasta, sest tegemist on eestikeelse ja -meelse kollektiiviga, kes ammutab oma lauludeks inspiratsiooni elust enesest. Nii on ansambli muusikagi mõeldud eelkõige Eesti inimestele.

Ingliskeelne nimi Legshaker üksnes kõlavat paremini. Maakeelde panduna tähendab see võrri ehk sääreväristajat: ühtmoodi nii teedel ja tänavatel liikuvat liiklusvahendit kui muusikat, mis paneb inimestel sääred värisema.

Ansambel ei välista võimalusel võõrsile minekutki. “Lood on meil küll kõik eestikeelsed, aga kui meid kutsutakse välisriikidesse esinema, ei jäta juhust kasutamata,” ei löönud laulja Tarmo Tamm potentsiaalsete pakkumiste ees ust kinni.

Vastandid tõmbuvad

Stiililt ühendab Legshaker kahte võrdlemisi erinevat žanri: folk- ja punkmuusikat, mis oma olemuselt on justkui vastandid. Üks esindab traditsioone ja teine protesti. Vastandid aga teatavasti tõmbuvad, moodustades omanäolise terviku, tänu millele on Legshaker selgesti äratuntav.

Stiilide ühendamine võeti ette eelkõige isiklikust huvist mõlema žanri vastu. Kuigi ansambli juured asuvad ilmselgelt pungis, ei saa nende puhul ignoreerida pärimust. Üheta poleks teist.

“Folgi ja pungi segamise tulemus on Balkani piirkonnale iseloomulik rahvalik punkmuusika, mida sealkandis kunagi kuuldud ei ole,” võtsid bändiliikmed naljatlevalt kokku enda valitud suuna.

Legshakeris ei ole professionaalseid muusikuid, kes elatavad end ainult loomingust. Kuigi pilli on nad mänginud päris kaua, loevad nad end amatöörideks, kellele muusika on hobi.

„Aega napib kohe kindlasti, kuid siiamaani oleme seda leidnud nii proovideks kui esinemisteks,“ märkis Tamm. „Edu on aidanud meile palju kaasa.“

Olulisel kohal on muidugi pereliikmete toetus, milleta poleks võimalik midagi teha.

Seda hämmastavamaks tuleb pidada bändimeeste pühendumust, mis on kandnud viljagi. Juba oma esimesel ülesastumisel 2010. aasta detsembris “Sindi Rockil” külvati muusikud üle auhindadega. Kaks peaauhinda – parima bändi ja parima laulja oma – pole algajate kohta sugugi paha tulemus.

Möödunud suvel Viljandi folgil saatis ansamblit arvestatav edu. Kiidusõnadest puudu ei tulnud. Kindlasti saab sooja vastuvõtu osaliseks nende verivärske plaat, mis hiljuti poelettidele jõudis.

Tuleviku suhtes jääb Legshaker tagasishoidlikuks: „Meie eesmärk on rahvale head muusikat pakkuda ja selle käigus ise areneda.“ Senise põhjal pole kahtlustki, et mõlemaga saavad mehed kindlasti hakkama.

Legshaker

Heini Soobik – lõõts, vilepill

Argo Mägi – mandoliin

Tarmo Tamm – laul

Priit Sutt – basskitarr

Raimo Pulk – kitarr

Meelis Juss – trummid