Aeg leida endale sobiv territoorium ja kaasad

Võsaraatide pereelu on väga mitmelaadne: mono­gaamiast polüandria ja polü­güüniani. Foto: Karl Adami

Tänavu näib talve lõpp mitmepalgeline. Välistatud pole seegi, et veel aprilliski maalib päike lumevaibale puude sünkjaid varje. Sellegipoolest on muutunud valgusrežiim, mis kutsub tiivulistes esile kevademõtted. Aeg on leida endale sobiv territoorium ja kaasa – ikka selleks, et kindlustada linnusoo jätkumine. Kevadel on minu meelest parim tutvuda võsaraadiga.

Heitlike ilmadega kevadel hoiavad saabunud rändurid sageli inimeste ligi, sest nende lähedalt leiab hõlpsamini toitu. Just lindude toidumaja all võib märtsi keskpaigast aprilli alguseni märgata võsaraati, kes aeg-ajalt põõsa varju pageb.

Metsas, põõsastikes ja aias lumeta laikudel toitu otsiv varblasesuurune võsaraat kõnnib justkui hiilides, hoidudes maadligi. Ta liigub meelsasti sulava lume piiril, noppides seal päevavalgele ilmuvaid selgrootuid.

Tean Eestis inimesi, kes hoolimata oma pikast elueast ja küllaltki laiast silmaringist pole kuulnud isegi metsvindist, kes siinmail on kõige arvukam, üks silmatorkavamaid ja häälekamaid linnuliike. Veel vähem võib oodata, et tuntakse tagasihoidliku ­välimusega võsaraati, kes samuti on üks meie levinumaid metsa­linde.