Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2019/03/12/11860866t1h5b57.jpg)
Tänavu näib talve lõpp mitmepalgeline. Välistatud pole seegi, et veel aprilliski maalib päike lumevaibale puude sünkjaid varje. Sellegipoolest on muutunud valgusrežiim, mis kutsub tiivulistes esile kevademõtted. Aeg on leida endale sobiv territoorium ja kaasa – ikka selleks, et kindlustada linnusoo jätkumine. Kevadel on minu meelest parim tutvuda võsaraadiga.
Heitlike ilmadega kevadel hoiavad saabunud rändurid sageli inimeste ligi, sest nende lähedalt leiab hõlpsamini toitu. Just lindude toidumaja all võib märtsi keskpaigast aprilli alguseni märgata võsaraati, kes aeg-ajalt põõsa varju pageb.
Metsas, põõsastikes ja aias lumeta laikudel toitu otsiv varblasesuurune võsaraat kõnnib justkui hiilides, hoidudes maadligi. Ta liigub meelsasti sulava lume piiril, noppides seal päevavalgele ilmuvaid selgrootuid.