Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2019/03/13/11863199t1h41c2.jpg)
Jänesselja lasteaia Lotte rühma vanemõpetaja Jana Torn istub emakeelepäeva eel rühmas vaibale, ette asetab virna paberist tähtedega, millest moodustub sõna “emakeel”. Torn nagu paljud teisedki pedagoogid on viimastel aastatel kasutanud uut keeleõppe lahendust – päevasõna meetodit, mis lõimib iga päeva teema ja tegevuse ühe kindla sõna või sõnapaariga. Säärase viisiga õpitakse tähti esmalt kuulama ja hääldama. Nii plaksutavad nad rääkides silpegi.
Koolieelse lasteasutuse seadus märgib, et lasteaia tasandil on tarvis tunda tähti, osata veerida ühe- ja kahesilbilisi sõnu ja jutustada lihtsamaid tekste. Torni sõnutsi vastutab kooliks ettevalmistamise eest lapsevanem ehk lasteaed kannab toetaja rolli.
Sestap tuleb mõista, et kodu ja vanemad peavad niisamuti lapse arengule kaasa aitama. Kui küsisin õpetajalt, kas kodune ja lasteaias räägitav keel erinevad, avaldas ta, et pigem ei. Sellegipoolest tunnistab ta, et teatud maneerid ja näiteks halvustavad sõnad tulevad rühma kaasa just väljastpoolt. Selle väljajuurimisega nähakse vaeva.