Emakeel lapsesuust: kes on eestlane ja kuidas teda ära tunda?

Lasteaias tähistatakse täna emakeelepäeva erikavaga. Foto: Urmas Luik

Jänesselja lasteaia Lotte rühma vanemõpetaja Jana Torn istub emakeelepäeva eel rühmas vaibale, ette asetab virna paberist tähtedega, millest moodustub sõna “emakeel”. Torn nagu paljud teisedki pedagoogid on viimastel aastatel kasutanud uut keeleõppe lahendust – päevasõna meetodit, mis lõimib iga päeva teema ja tegevuse ühe kindla sõna või sõnapaariga. Säärase viisiga õpitakse tähti esmalt kuulama ja hääldama. Nii plaksutavad nad rääkides silpegi.

Koolieelse lasteasutuse seadus märgib, et lasteaia tasandil on tarvis tunda tähti, osata veerida ühe- ja kahesilbilisi sõnu ja jutustada lihtsamaid tekste. Torni sõnutsi vastutab kooliks ettevalmistamise eest lapsevanem ehk lasteaed kannab toetaja rolli.

Sestap tuleb mõista, et kodu ja vanemad peavad niisamuti lapse arengule kaasa aitama. Kui küsisin õpetajalt, kas kodune ja lasteaias räägitav keel erinevad, avaldas ta, et pigem ei. Sellegipoolest tunnistab ta, et teatud maneerid ja näiteks halvustavad sõnad tulevad rühma kaasa just väljastpoolt. Selle väljajuurimisega nähakse vaeva.

Tänapäeva noorte kirja- ja kõnekeele taset on korduvalt kritiseeritud. Kirjutatakse lühendeid kasutades, räägitakse lohakalt. Eks ole põhjustki. Ent erandile toetudes ei saa kinnitada tõde. Lotte rühma juht aga märgib, et lasteaiaealisel ei ole keel küllalt arenenud, mistõttu ei saa rääkida “halvast” keelekasutusest. Käänamine ja pööramine on arusaadavalt keeruline: need vead antakse andeks.