Laura Vadam: Võin olla kus tahes maailma otsas, kuid emakeele kuulmine tekitab külmavärinaid

Britid arvasid tihti, et olen hollandlane. Või äkki rootslane? Eesti keele kõla oli enamikule võõras.

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Välismaal oldud aja põhiroast tatrast ja kikivarvul käimisest (milline imeline väljend!) olen varemgi kirjutanud. Oma emakeelest, mis end Suurbritannias aeg-ajalt ilmutas ja üles raputas, nii et kõht naerust kõveras, aga hoopis vähem. Saareriigis õppides leidsin end tihti südaööl istukil voodist, toksimas Youtube’i otsingumootorisse laulupeovideoid. Alumiselt korruselt kostis küll tuttav keel (elasin sama katuse all teiste pärnakatega), kuid otsisin rohkemat.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kõrvaklappidest paitas kõrva „Puuduta mind oma tulise palgega....“ Tõnu Kõrvitsal ja Kristiina Ehinil 2014. aasta laulupeoks valminud meistriteosest „Puudutus“. Lihtne, aga ilus ja valus värsirida. See kõlas kui kodu. Ja eesti keel? See on end mulle avanud kui üks kodu vorme. Võin olla kus tahes maailma otsas, kuid emakeele kuulmine tekitab külmavärinaid.

Tagasi üles