Endla muusikali "Oliver Twist" arvustus: Kõik halb jääb teisele poole rampi

Nii nagu stsenograafias tahaks kogu tervikus esile tõsta puhtust ja maitsekust. Foto: Gabriela Liivamägi/Endla teater

Peep Maasiku ja Jarek Kasari muusikal “Oliver Twist” on osav kombinatsioon erisugustest publikut puudutavatest elementidest. Südamlikul ja empaatilisel moel käsitleb Endla uuslavastus eluheidikute valikuid ja hingevalu ning Charles Dickensi alusteose tõttu on saalis kindlustatud klassitäite kaupa koolinoori ühes kirjandusõpetajatega.

Ometi ei saa öelda, et fookus oleks siin suunatud mingile kindlale põlvkonnale või publikurühmale.

Tegemist on koguperelavastusega valusal teemal ja Kasar ei ole oma heliloomingus teinud allahindlust näitlejatele ega vaatajatele. Kuigi tema keeruliste meloodiakäikudega muusika ei ole üldises mõistes muusikalipärane ega jää koduteele kummitama, naudivad seda ovatsioonidega nii koolinoored kui täiskasvanud.

Õigupoolest pole ju tähtis, kuidas lavastust žanriliselt määratleda, peaasi, et ta toimib. Seetõttu ei tahaks sel teemal tähenärijalikult norida, kuid mõningaid küsimusi tüki muusikaliks nimetamine siiski tekitab.