Filmimees Enn Säde: Kõige tähtsam on, et silmad näeks ja mõistus veel tuksuks

Enn Säde maakodus Keavas aastal 2008 survepesuga kanalisatsioonitorusid läbi pesemas. "Puhta ameti" peal, nagu ütles Säde. Foto: Sander Säde

Oma esimeses läkituses reporterile kirjutas filmimees ja helioperaator ning pärnakas Enn Säde: „Olen vaba mees vabas riigis, pole mul ju tegelikult mingeid ajapiiranguid.“ Nii kutsub ta end töötuks vabakutseliseks pensionäriks, kes nokitseb kodus vanade fotode, videote ja kirjutiste kallal. Mullu ilmus tema sulest raamat kodukandile ehk Kadri (kunagine Katariina) tänava inimestele. Pealkirjakski sai „Kadri-Katariina“.

Säde tõdeb, et mäletab selliseid asju, mida teised ei tea. „Olen ju vana mees ja tegus vanamehenäss, eks ole?“ märgib ta. Sellegipoolest selgus kirjutamise käigus, et mälukataloogis leidub auke. Säde võrdleb mälu Šveitsi juustuga, küsides, kas auk juustus on juust. Kas mäluauk on mälu?

Vestluskaaslane mäletab kodutänava Jalango Vello hilisõhtust trompetimängu, poistega koplis kasetüvesse lõigatud sügavaid nimetähti, palavat karumõmmikostüümi, tagaõue kartulimaale isa ehitatud pommipunkrit, lauda tagant tulevaid madrusevormis püssimehi ja Voorimehe tänava munakivisillutistel auravaid ja lõhnavaid hobuste pabulaid, mida vanaema käis pimedas väetise tarvis korjamas.

Ja Tartu kliinikus lebava isa esimest ja viimast kirja väiksele Ennule, milles too soovib pojale sünnipäevaks õnne ja palub, et hää laps õhtuti taevaisa poole pöörduks.

Pilt lapsepõlvest ei muutunud, vaid selgines kui udune foto või fookuseta video. Säde kipub vahel muretsema, et tema jutustused on liiga värvilised ja isiklikud. Reportergi veetis Säde Lasnamäe kodus kolm tundi, kuulates ja imedes infot kui käsn seebivett.

Teavet on palju. Kümned linateosed, ligemale 300 tunni jagu helisid, 20 000 fotot ja 80 aastat lugusid. Tundub, et rääkija peas on kõik süsteemis. Nii nagu töötoas, kus paberfotod, negatiivid ja diapositiivid ootavad oma järjekorda ja tüsedad karbid peidavad põnevaid dokumente.

Lugesin läbi teie mullu ilmunud raamatu „Kadri-Katariina“, mis põimub teie lapsepõlve kodukandi Ülejõe ja selle inimestega. Esimene äratundmine tabas juba raamatu 13. leheküljel, kus kirjutate: “Paluks Sauga kolmandas vältes!”. Sauga tüdrukuna oli seda meeldiv näha. Tegin palju märkmeid, leidsin tuttavat...

Ma tean nüüd hästi, mida oleksin teistmoodi teinud. See on see takkajäreletarkus. Seda nimetatakse nagu „minu naine homme“ ehk „kas ma ei öelnud sulle“. Või kui mõttevahetus ülemusega: vanasti mindi nõukogude ülemuse kabinetti oma mõtetega, aga välja tuldi ülemuse omadega.

Õnneks hääldab Pärnu televisiooninaine (ERRi reporter Ester Vilgats, L. V.) “Saugat” õigesti.

Elu teeb huvitavaid käike. Leidsite vanas eas üles oma ema kirjad. Ja mis kõik neist välja tuli!

Eevi Säde, abikaasa: Tavaliselt see nii ongi. Millist noort see ikka huvitaks? (Muigab, asetades lauale tee ja pirukad, L. V.) Enn kasutab juhust, kui on võimalik need magusad saiakesed tuua.

Enn Säde (jätkab, toob tagatoast ema kirjad, L. V.): Näe, Ennu kirjad, Eevi kirjad, onude kirjad välismaalt. Köitsin need ära. See on uskumatu varandus. Kui ma muud pole elus teinud, siis vähemalt seda. Nendest võib mitu „Tõde ja õigust“ kirjutada.