Valter Parve: Hoogne paigalmarss

Noored, kes jõlguvad tegevuseta bussijaamas ja kaubakeskustes, ei pruugi veel ühiskonnale kadunud olla, kuid vajavad kiiresti abi.

FOTO: Mailiis Ollino

Riigijuhid ja teadlased muretsevad Eesti rahvaarvu jätkuva kahanemise pärast, suletakse koole, napib tööjõudu, samal ajal käib meie kõigi silme all inimvara arutu raiskamine. Osa sündinud lapsi jääb ilma sedasorti kasvatusest, mis lubaks neil elus ise ja õnnelikult hakkama saada. Probleemi selgitamiseks on kasutusel termin “NEET-noored”, mis märgib neid 16–26aastasi, kes ei õpi, omanda kutset ega tööta. Kõik neist pole veel kadunud oma vanematele, ühiskonnale, endale – vajatakse aega ja tuge hoovõtuks, aga suur hulk eluga ummikusse jõudnud noori peaks olema väga suur ohumärk meile kõigile.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Pärnu linnavolikogu piirkondliku arengu komisjoni viimatisel koosolekul püüti nimetada noori ümbritsevaid ohutegureid ja leida mingeidki lahendusi üha kasvavale murekohale. Kõigepealt on vaja mõista probleemi ulatust: peale inimeste raiskamise on kasvatamata jäänud noorte puhul tegemist meie rahvast sajandeid koos hoidnud kommete kadumisega. Sel pinnal võrsunud trots, vastandumised ja rahulolematus ohustavad nii riiklikku kui igaühe isiklikku turvatunnet.

Selle eest, et riik õigel ajal ei sekkunud (kokkuhoid? ükskõiksus?), tuleb hiljem mitu korda rohkem raha välja käia: korravalve, kohtulikud karistamised, rehabilitatsioon, sotsiaalhooldus. Need on väga kallid ja tihti kahjuks nõrgad abinõud. Sihitult vedelevad, väljakutsuva käitumisega noored on millegi tagajärg ja kui põhjused tähelepanuta jätta, läheb riigis kõik (st hoogne paigalmarss) vanaviisi edasi. Kõik algab kodust ja kui saamatu pere varakult tuge ei saa, võib noore inimese elu kuluda vigade parandusele.

Tagasi üles