Mis takistab lapsepõlve lõpueksami edukat sooritust?

Kodunt väljakolimine ja ülikooli õppima minek on kui lapseea lõpueksam. Foto: Mailiis Ollino

Maria (nimi muudetud) nautis esimesed kuud teises linnas ülikoolielu täiel rinnal: kursusekaaslased olid toredad, kooliväline elu põnev ja eks kool isegi pannud heas mõttes proovile.

Kuid mida aeg edasi, seda üksildasemana ta end tundis. Uues linnas polnud tekkinud lähedasi sõpru, kellega tunnetest ilustamata rääkida, samuti ei soovinud Maria, et pereliikmed muretsema hakkaksid. Tõele vastab seegi, et neiu ei osanud olukorda sõnadesse panna, sest ta ei mõistnud, mis teda morniks muutis.

Maria on alati olnud naerusuine, kuid nüüd saabus uni läbi pisarate ja hommikutoimetusi saatsid tihti paanikahood. Tema tervis halvenes ja peagi 20ndatesse jõudev Maria leidis peast halli juuksekarva. Siirast naeratusest oli saanud mälestus ja soov ühiselamutoast välja astuda aina kahanes. Olles kurbusega üksi, süvenes tahe jätta kool sinnapaika ja minna tagasi koju. Seda ta tegigi.

Miks elumuutused, mis ei ole tingimata halvad, võivad teha inimese kurvaks või viia masenduseni?

Igasugune muutus paneb inimese silmitsi seisma sellega, kuidas ta uut olukorda tajub ja mil viisil selles käituma hakkab. “Tavaliselt on meil kolm võimalust: kohanemine, tardumine või põgenemine,” rääkis Ambromedi kliiniku pere- ja paariterapeut Piret Evert. Kohanedes hakkab inimene sobitama tutvusi, uurima võõrast keskkonda ja selle vastu huvi tundma.

Tardumus tähendab, et inimene ei näita üles initsiatiivi uudse olukorraga harjuda, vaid püüab toime tulla päev korraga. Ta on segaduses ega tea, kas liigub edasi kohanemise faasi või pageb olukorra eest. Põgenemise faasis lahkub inimene võõrast keskkonnast, sest ei leia motivatsiooni olukorraga kohaneda.

“Psüühikale üldiselt meeldib, kui elu ja ümbritsev on stabiilne ja ennustatav,” ütles Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku psühholoog Jaana Mägi. Elu natukese kaupa planeerida ei olekski niivõrd raske, kuid korraga on muutusi palju ja tahes-tahtmata stress suureneb.

Psüühikale üldiselt meeldib, kui elu ja ümbritsev on stabiilne ja ennustatav.
Jaana Mägi

Kui noor avastab, et valitud eriala ei sobi, on tal Everti seletuse kohaselt keeruline leida sõpru, sest maailmavaade ei ühti või ei teki ühiseid huve – nii on uue keskkonnaga raskem harjuda. Psühhoterapeut Jana Ots nimetab ülikooliminekut lapseea lõpueksamiks ja tema sõnutsi on teatav depressioon või masendus tavaline. “Kui “eksam” läheb edukalt, siis noor inimene elab selle elumuutusest tuleneva kurbuse üle,” seletas psühhoterapeut.

Miks osa inimesi saab hakkama, aga teised ei tule toime?

“Donald Winnicotti teooria järgi on lapse normaalseks arenguks vaja head ema, kes loob hea arengukeskkonna,” seletas Ots. See keskkond ei tohi olla liialt hea ega halb. Liiga halb olukord tähendab, et lapse vajadused on täielikult rahuldamata: ta kasvab asotsiaalses peres või ema põeb rasket depressiooni.

Teine võimalus on liiga hea ema. “See on veel raskem variant,” mõtiskles psühhoterapeut. Tihtilugu on nii, et lapsepõlves on kõik lausa ideaalne, aga kui tuleb aeg pesast välja lennata, see ei õnnestu. Selle võib põhjustada ema, kes püüab olukorda kontrollida ja teeb lapsele kõik ette-taha ära. Iseseisvudes ilmneb, et noor pole võimeline üksi hakkama saama.

Millest see tuleneb, et inimest, kellel kursuse- või töökaaslastega on head suhted ja kellega ta veedab aega, valdab ikkagi üksildustunne?

Mägi seletas, et lähedustunne tekib suhetes juhul, kui me avame haavatavaid külgi ja kui meid aktseptitakse sellisena, nagu me oleme. Kui inimesel on mure, aga talle tundub, et ta peaks sellega ise hakkama saama, või jääb mulje, et teistel sellised mured puuduvad, võib ta tunda end teistest erineva või kehvemana. “Ebakindluse tõttu võidakse ennast hoopiski isoleerida ja see süvendab tunnet, et ollakse võõrkeha teiste seas,” tõdes Mägi.

Kui muredest ei räägita, ei tea lähedased, et abi on vaja. Isegi kui kõik on korras, ei pruugi vast tekkinud suhted lähedased olla, aga ühiskond justkui ootab, et sõbruneksime kõigiga kergesti. Mägi nentis, et tegelikult ei pea see paika.

“Loomulikult tuleb anda endale üksi olemise ja mõtete klaarimise aega,” lisas Ots. Kuid mitte liiga palju. “Tuleb endale aru anda, et kui depressioon hakkab tekkima, ei tohi end liiga pikalt üksi jätta.” Peab leidma endas jõu kodunt välja minna.

Kuidas aidata masendusse langevat inimest ja mida ta ise saab enda abistamiseks teha?

Evert tunnistas, et kodunt väljakolimine ja lähedastest lahus olek on rasked protsessid.

“On igati loomulik, et sellised arengusammud toovad kaasa mitmesuguseid tundeid: kurbust, rõõmu, segadust, ootusärevust, muret tuleviku pärast,” seletas Evert.

Kui noor tunneb, et uue eluga kaasnevat on liiga palju, võib ta hakata teistest eemale hoidma. “See omakorda süvendab ebakindlust toimetulekus. Noor võibki arvata, et ta ei oska ega saa,” tõdes Mägi.

Kui ei jagata muresid ja jäädakse üksi, võib meeleolu hakata veel langema. Siis muutuvad lihtsadki asjad keeruliseks, ebakindlus ja masendus süvenevad.

Tihti püüame sõpradele jätta mulje, et pole häda midagi.
Jana Ots

Ots märkis, et olukorras, kus noor ei ole enam nii rõõmus kui enne, peaksid lapsevanemadki mõtlema sellele, kuidas tagada talle uues keskkonnas turvatunne ja aidata tal kriis üle elada. “Telefonikõned, ärakuulamine, julgustamine ja nõustamine,” loetles Ots, kuidas vanemad võsukest aidata saaksid. Evert lisas, et pidevad halvad kogemused ja pereliikmete vähene tugi võivad nukrusest viia masenduse tekkeni.

“Muidugi on avatus hea,” täiendas Ots. Paar semu, kellele saab olukorrast ja tunnetest rääkida ausalt, on suureks abiks. “Tihti püüame sõpradele jätta mulje, et pole häda midagi,” möönis Ots. Nii aga ei saa inimene tundeid läbi töötada.

“Oluline on enda eest hoolitseda,” tuletas Mägi meelde. Näiteks tasub ööpäevarütmi hoida suhteliselt samana: minna magama ja ärgata ühel ja samal ajal, selmet istuda poole ööni üleval, nii et hommikul on raske ärgata ja loengusse minna. Oluline on regulaarne ja mitmekülgne söömine, ise toitu valmistada. Ei tohiks unustada füüsilist aktiivsust, sest pingutus aitab pingetunnet leevendada ja annab energiat.

Mägi lisas, et enese eest hoolitsemise alla kuulub seegi, kuidas endasse suhtuda. “Kui on juba niigi raske, ei aita enda suhtes kriitiline ega nõudlik olemine üldse kaasa,” tõdes psühholoog. Enda vastu tuleb olla sõbralik ja mõista, et elus ongi parasjagu palju muutusi käsil ja need on rasked, aga ühel hetkel see muutub: uus kujuneb harjumuspäraseks ja läheb lihtsamaks.

Mida vähem tegutseda, seda masendavamaks kipub enesetunne minema. “Maailma ja ennast nähakse järjest halvemana ning negatiivsete tunnete foonil ei tahagi midagi teha,” nentis Mägi. Tekib nõiaring, mis püsib passiivsuse ja vältimise tõttu. Oluline on püüda iga päev midagi ette võtta ja tunnustada end selle eest, mis tehtud, selmet kritiseerida selle pärast, mis kõik tegemata jäi.

Nii Ots kui Evert leidsid, et alati on võimalik otsida psühholoog, jõudmaks jälile sellele, mis võib peituda sisemise kurbuse taga. Mägi täiendas, et igas ülikoolis on psühholoogiline nõustaja ja õppenõustaja.

Mägi soovitas internetistki abi otsida: vaimse tervise kohta leiab usaldusväärset infot lehekülgedelt www.peaasi.ee ja www.lahendus.net. Psühhiaatriakliiniku juhataja Raine Pilli toonitas, et ravimeid ehk antidepressante kasutatakse pigem raskekujulise depressiooni raviks. “Koju tagasi tulek on ikkagi viimane variant,” kinnitas Ots.