Väino Linde: Märtsiküüditamise õudus

Märtsiküüditamise mälestusküünlad kolm aastat tagasi tollasel Rüütli platsil. Kuritegu inimsuse vastu ei unune. Foto: Mailiis Ollino

Kui ma väikese poisina maal elasin, tehti meie peres vormirooga erilise kujuga malmnõus, mida kutsuti Siberi potiks. Tookord ma veel ei teadnud, et ema oli selle kaasa toonud Novosibirski oblastist, kuhu ta küüditati 1949. aasta märtsis. Oma üleelamistest tegi ema märkmeid, mida siinse kirjatüki puhul kasutan.

25. märtsi hommikul oli minu ema Leida üksinda oma sünnikodus Korju talus Kilksama külas endises Sauga vallas ja lüpsis laudas lehmi. Tema ema ja õde olid juba öösel küüditamise kartuses Pärnusse sugulaste juurde peitu läinud. Aga keegi pidi ju kodu hoidma jääma. Ema üleskirjutus: “Reede hommikul kell pool kaheksa sõitis auto püssimeestega meile. Tehti akt ja mulle loeti ette määrus, et kuulun väljasaatmisele kui kahtlane ja seadusevastane inimene. Anti kaks tundi aega enda seadmiseks ja asjade pakkimiseks.

Seejärel visati mu kola autole ja koos kolme sõduriga sõitsime minema. Teel võeti teisigi ohvreid peale ning jõuti Ullaste mõisa. Seal seisis oma kümme autot, ohvreid oli üle 50 inimese, peamiselt lapsed ja vanad inimesed. Järgmisel öösel kell kolm sõitsime Risti raudteejaama. Siis visati meid kui loomi vagunisse, kokku 41 inimest. Üks seitsmekuune laps oli ka meie juures. 27. märtsil hakkasime sõitma.”