Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/22/11886482t1hfd24.jpg)
Olen viimased aastad elanud Brasiilias ja eelkõige purjelaeval (jah, see on maailma mastaabis üsna levinud elamisviis). Viimsed neli–viis kuud on möödunud Brasiilia hällis – Bahia osariigis. Kohas, kus Brasiilia 16. sajandil sündis, õigemini: kus Pedro Àlvares Cabral ehk tsiviliseeritud valge inimene ta avastas. Seejärel algas koloniaalajastu, mis higi, vere ja pisaratega vajutas templi selle riigi teadvusesse.
Brasiilia rannikulinnade ilme ja korraldus on enamasti ajale jalgu jäänud, kuid see pole halb. Lihtsalt teine Brasiilia. Kaugel sellest, mida tutvustavad turismiportaalid ja mis on stereotüüpne kuvand karnevalimaast. Kohati hoopis kütkestavam ja mitmekesisem kui sambarütmid, napis riietuses suhkru- ja kaneelihõngulised jumalannad, palmidega ääristatud alleed või Rio de Janeiro kurikuulsad gangsteritänavad.