See teine, kuid õige Brasiilia

Trummiorkestri rütmid saadavad karnevali Salvadoris.

FOTO: Kati Juurik

Olen viimased aastad elanud Brasiilias ja eelkõige purjelaeval (jah, see on maailma mastaabis üsna levinud elamisviis). Viimsed neli–viis kuud on möödunud Brasiilia hällis – Bahia osariigis. Kohas, kus Brasiilia 16. sajandil sündis, õigemini: kus Pedro Àlvares Cabral ehk tsiviliseeritud valge inimene ta avastas. Seejärel algas koloniaalajastu, mis higi, vere ja pisaratega vajutas templi selle riigi teadvusesse.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Brasiilia rannikulinnade ilme ja korraldus on enamasti ajale jalgu jäänud, kuid see pole halb. Lihtsalt teine Brasiilia. Kaugel sellest, mida tutvustavad turismiportaalid ja mis on stereotüüpne kuvand karnevalimaast. Kohati hoopis kütkestavam ja mitmekesisem kui sambarütmid, napis riietuses suhkru- ja kaneelihõngulised jumalannad, palmidega ääristatud alleed või Rio de Janeiro kurikuulsad gangsteritänavad.

Bahia on tulvil lõputuid palmidega postkaardivaateid. Piirkond on kuulus kunagiste üüratute kakao- ja kookoseistanduste (ja orjapidamise) poolest. Arhailine arhitektuur tekitab kohe kujutluspilte parunite kodudest, mis on rikkad tänu portugallaste koloniaalvõimule. Suuremates linnades tekib lõunaeuroopalik tunne, olgugi hooned valdavalt räämas. Sarmi pole need kaotanud.

Tagasi üles