Eestlase võidukarikas peab olema kõrge ja kiiskavkuldne

Auhinnapoe omaniku Marek Talviku maitse ei ühti eestlaste omaga. Talvikule meeldivad lühemad, hõbedased ja lopsaka kausiga karikad nagu tal pildil käes, keskmine eestlane eelistab kõrget ja kuldset. Foto: Urmas Luik

Seitse aastat Pärnus Ringi tänava tenniseväljakute kõrval tegutsenud Auhinnapood ei liigitu küll eakate legendide sekka, ent ühele nullist alustanud nišiärile on see pikk aeg.

Osaühingu Auhinnapood omanik Marek Talviku alustas võidukarikate pakkumist lihtsal põhjusel: tegusa spordiinimesena võistluselt võistlusele käies leidis ta, et pärnakad peaksid karikaid, medaleid ja meeneid ostma kodulinnast, selle asemel et mujalt tellida. “Inimesed tahavad ju oma käega katsuda, mitte pildi põhjal valikuid teha, ja lasta asju kohapeal graveerida,” selgitab Talviku.

Motospordi ja korvpalliga tegelnud meest ajendas seniselt palgatöölt võrdlemisi spetsiifilisse auhinna- ja meeneärisse minema kogemus, et auhinnad kipuvad võistluseti korduma. Tõestamaks, et maailmas on sel turul valikut küll, tuleb vaid kaup kohale tuua, avati Pärnus pood.

Graveering liiklusmärgile

Seitsme aastaga on karikate müügi ja graveerimisega alustanud Auhinnapood kasvanud omaniku väitel Eesti suurimaks spordi- ja tänumeenete pakkujaks. Ehkki kaubavalikusse on ajaga lisandunud rinnasildid, suuremad ja väiksemad skulptuurid, kinkeplaadid ja -taldrikud, rosetid, võtmehoidjad, diplomid ning kõikvõimalikud muud meened, püüavad poes endiselt enim pilku karikad.

Karikate kokkupanek on osa Auhinnapoe tööst. Anumad tellitakse osadena ja pannakse alles Pärnus kokku. Kõik tuleb välisriikidest, poes pole müügil ühtegi Eestis valmistatud eset.

Karikakausid, -jalad ja -alused valitakse kataloogidest, juppide kokkusobitamisel lähevad käiku fantaasia ja nutikus.

Loomingulisus kulub samuti marjaks ära karikate, plaatide, taldrikute, ehete, kellade, kruuside ja isegi nahktoodetele kirjade graveerimisel. Seda tehnikat käis Talviku Saksamaal õppimas. Mees ütleb, et joonistuse või kirja sisselõikamine näis esiti nii keeruline, et võttis käe värisema, aga nüüd on töö kindlalt käpas.

Koguni nõnda hästi, et saab tehtud luubiga loetava kirja. Minigraveering, mis palja silmaga loetav pole, jääb isegi mikroskoopilistes mõõtmetes korrektne.

“Mida väiksem pind, seda keerulisem graveerida,” tunnistab Talviku. “Pisikese ehte puhul tuleb üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata.”

Aga Auhinnapoes on õnnesoove graveeritud liiklusmärgile, labidale ja kirvelegi.

Talviku, kes varustanud nii Eesti, Euroopa kui maailma meistri- ja tiitlivõistlusi, on täheldanud, et eestlasele meeldivad pikemad karikad.

Kõrged kuldsed karikad

Neid leidub Auhinnapoes igas mõõdus, kõrgemad neist meetrised.

“Karikate puhul suurus loeb. Inimesed arvavad, et mida kõrgem karikas, seda parem. Peenikese jalaga sihvakat karikat peetakse väärtuslikumaks kui samas hinnaklassis või isegi kallimat, ent madalamat karikat. Eestlasele tundub, et kõrgus maksab rohkem,” räägib Talviku, kes ise hindab “lopsakama” kausiga lühemaid karikaid.

Laias laastus jagunevad karikad kuldseteks ja hõbedasteks, metall-läikele saab lisada eri värve. “Ma ei tea miks, aga eestlane tahab rohkem kuldseid karikaid. Ehk seostub kuldne esikohaga? Euroopas on enam moes hõbedased,” tõdeb Talviku.

Palju päritakse, kas karikas peab vedelikku. On nii- ja naasuguseid. Ehkki karikatega autasustamise traditsioon pärineb ilmselt mõne sõjalise triumfi auks võidupeekrist rüüpamise kombest, pole tänapäevased karikad šampanjapokaalideks mõeldud, sest karikajupid on omavahel poldiga kokku tõmmatud.

Peale metall- ja ülevärvitud plastkarikate on veel keraamilised, mis meenutavad amforaid, kristallist ja klaasist karikad. Neist raskemad võivad kaaluda kümme kilo.

Veel on Auhinnapoes kaantega variante, mida nii mõnigi on tuhaurniks pidanud. Hollandis aga ongi enamik võidukarikaid just sellised.

Iga spordiala oma parimaid karikatega ei tunnusta. On päris palju spordiklubisid ja -liite, mis vahelduseks on läinud üle alustel graveeringuga klaasplaatidele.

Samal ajal on alasid, kus traditsiooniliselt riputatakse kaela ainult medaleid. Siia kuuluvad näiteks kergejõustik ja suusatamine. Vastupidiste näidetena võib tuua motospordi, kus pole preemiaks medalid, vaid karikad.

Värviliste riidest rosettidega tunnustatakse kassi- ja koertevõistluste parimaid ning ratsutajaid. Talviku sõnutsi ei osteta neid ainult spordivõistlustele, vaid ka näiteks pulmapeole, kus pisemate rosettidega tunnustatakse pulmamängude võitjaid.

Medal parimale issile

Pulmad, juubelid, kõikvõimalikud tänu- ja tunnustamisüritused on spordisündmuste kõrval teine Auhinnapoe mängumaa.

Näiteks osteti tänavu novembris isadepäevaks palju karikaid ja meeneid kirjadega “parim isa” või “maailma parim issi”. Mõne aja eest olid popid sünnipäevakingid seafiguurid, millele lasti vaimukusi graveerida.

Kõik atleetegi kujutavad skulptuurid ei passi ainult võidu puhul kinkimiseks. Talviku võtab kätte supelpükstes jõumehe skulptuuri, mis peaks ilmselt kulturisti kehastama, ent figuuri proportsioonid ja muskulatuur mõjuvad kokku pisut kentsakalt. “See on tihti hoopis pullitegemise auhinnaks läinud,” muigab mees.

Irooniline on sukeldumise ootel ujuja kujutis, mis kummardab, käed ette sirutatud, ent mõjub väsinult ja longu vajunud küürakana.

Pilamiseks, nagu selgub, küsitakse auhindu päris sageli, aga põhjuseta end medalil või karikal päris spordivõistluse parimaks graveerida Auhinnapoes ei saa.

Talviku meenutab juhtumit, kui varateismelised poisid ostsid poest medaleid ja soovisid nendele kirja, mille järgi nad olnuks justkui mingi võistluse kinni pannud. Nali naljaks, aga alusetuid graveeringuid, kus tellija pole tegelikult võitu välja teeninud, Auhinnapood ei tee.

Medalite värvilistel paeltel, mis ei kujuta lippu või mõnd klubi, Talviku teada sügavat tähendust pole.

On küll kujunenud kirjutamata seaduseks, et esikolmiku medalite paelad erinevad ülejäänutest, aga see pole tingimata reegel.

“Tihti on nii, et punane kombinatsioonis teiste toonidega on esikohal, teisel kohal sinise kombinatsioonid ja kolmandal roheline koos mõne muu tooniga, aga see pole mingi kindlalt välja kujunenud seaduspära,” sõnab Talviku.