Saksa varblase krüüp-krüüp ennustab vihma

Kena välimuse pärast on metsvinti kutsutud saksa varblaseks. Foto: Karl Adami

Sammusin mõni päev tagasi kuusikus, milles veel veidi lundki alles. Hoolimata sellest, et aasta esimest põldlõokest õnnestus mul lõõritamas kuulda juba pea kuu eest ja põldudelt kostab praegugi rohkelt hääli, on metsas võrdlemisi vaikne. Esimesed must- ja isegi laulurästad on laulmisega otsa lahti teinud, kuid rõkkavat käbliku- ja metsa­vahilaulu, mis metsad tõeliselt helisema paneks, tuleb veel nädalakese või kaks oodata.

Rahvasuus metsavahiks kutsutud metsvindid kuuluvad minu lemmikute sekka. Meeleldi püüan pildile just isaslinde, sest nad on ühed meie värvilisematest sulelistest. Isaslinnu pea on sinakashall, põsed ja alapool punakas, selja ülaosa aga kastanpruun. Kena välimuse pärast on metsvinti kutsutud saksa varblaseks. Emaslinnud kannavad tagasihoidlikku pruunikashalli sulerüüd ja on peidulise eluviisiga. Seetõttu olen neid näinud hoopis harvemini kui isaslinde, põhjus peitub selleski, et nad ei laula.