Siret Kivilo: Tarbija maksab kõik tasuta lubatu kinni

Pakwendite puhul on nii, et mingil viisil maksab nende käitlemise kinni ikkagi tarbija. Foto: Urmas Luik

Eelmise aasta lõpus üritati jõustada jäätmeseaduse muudatust, millega taheti muuta pakendijäätmete kogumine iga elamu juures kohustuslikuks. Selline suur muudatus eeldab põhjalikke mõjuhinnanguid, mida aga ei tehtud. Oluline on mõista kulude suurust, valida majanduslikult otstarbekaim ja keskkonda vähim koormav kogumislahendus ning otsustada, kes millise osa kuludest kannab.

Pakendijäätmed on hõlmatud tootjavastutuse printsiibiga, mis tähendab, et pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmise eest vastutavad pakendiettevõtjad – kauba turule laskjad ehk tootjad, pakendajad või müüjad. Kui pakendijäätmete kogumist asub korraldama keegi, kellel puudub otsene vastutus ringlussevõtu sihtarve täita, võivad nii kogumise kui edasised käitluskulud tõusta ebamõistlikult kõrgeks. Pakendijäätmete kogumine iga kodu juurest on suur kulu, isegi siis, kui jäätmekäitleja pakub seda priina. Paraku on tarbija see, kes tarbimise teel kõik tasuta lubatu lõpuks kinni maksab.

Kui eesmärk on pakendijäätmeid senisest rohkem korjata ja seda elanikele mugavamalt, siis kodude juurest kogumine võiks olla vabatahtlik lisavõimalus avalikule kogumispargile. Tarbijale peab jääma šanss vabalt valida, kas kasutada pakendijäätmete äraandmiseks avalikku kogumisparki, oma kinnistul olevat pakendikonteinerit või mõlemat.