Füsioterapeut soovitas varvaste vahele sidet, mis pidi eriti popp olema baleriinide seas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/02/11916644t1hef14.jpg)
Kätte jõudis minu kord teha ära jalalaba digitaaluuring Pärnu haigla taastusravi- ja heaolukeskuses. Mind võttis vastu positiivne ja sõbralik füsioterapeut Ere Raudsepp. Esialgu uuris ta minult kaebuste kohta ja seejärel asus jalgu kontrollima. Kõndisin spetsiaalsel “teerajal”, mis kuvas mu jalajäljed arvutisse. Enne seda kompis Ere mu jalgu, uurimaks, ega miski valu tekita.
Mainisin, et vahel teeb muret minu vasakul jalal suure varba juures olev halluks ehk rahvakeeli nukk, mis võib valutada, kui olen pikalt olnud jalgel või kandnud kõrgeid kontsi. Peale nende faktorite on halluksi teke seotud geneetikaga. Sellal kui halluks (katsudes) valutab, toimub kehas protsess, mille jooksul soolad ladestuvad kondile, see viitab halluksi kasvamisele. Soovitav on kanda madalaid mugavaid jalanõusid, mis kusagilt ei pigista. Valu korral on abi konkreetsetest plaastritest, mis on müügil apteegis. Raskematel juhtudel tehakse operatsioon.
Mõni aasta tagasi klienditeenindajana töötades veetsin enamiku päevast jalgel. Sel ajal tekkisid väikesed villitaolised nahapaksendid mu mõlema jala äärmiste väikeste varvaste vahele, sest need hõõrusid teineteist. Ajaga on need kaduma hakanud, kuid vahel siiski ilmutavad end ja tekitavad valu ning ebamugavustunnet. Selle leevendamiseks soovitas füsioterapeut küsida apteegist kipsi alla pandavat sidet, mis on äärmiselt pehme. Seda on kerge kätega rebida ja varvaste vahele mässida (fotol). Sidet võib varvaste vahel ka ilma vaevusteta iga päev kanda, et ennetada nahavillide teket. Muide, baleriinide seas pidi see side eriti popp olema.
Üldiselt on minu jalgadega kõik hästi: eri harjutusi tehes aktiveeruvad just need lihased mis vaja. Nagu Karoliine arvasin minagi, et kõndides vajuvad mu jalad sissepoole, kuid uuringust selgus, et nii see pole. Sain teada, et parema jala kand toetub mul tugevamalt maapinnale kui vasaku oma. Treeningjalanõusid valides pean jälgima, et kandadel oleksid kõrgendused. Minu jalad ei vaja jalatsitesse spetsiaalseid sisetaldu.
/nginx/o/2019/04/02/11916644t1hef14.jpg)
Huvitav fakt mu jalgade kohta: ma ei ole mitte kunagi osanud ega suutnud varbaid harali ajada. Ere arvas, et lihased, mida selleks vaja, on mul igaveses unes ega ole hullu, kui nii jääbki.
Ere vaatas üle rühigi ja mind ei üllatanud, kui ta mainis, et mu parem õlg on teisest veidi allpool. Teadsin kohe põhjust: kannan kotti alati üle parema õla.
Ja veel! Kompenseerisin Anu jooksutrenni mittejõudmise õhtuse sörgiga. Jooksin 4,5 kilomeetrit 27 minutiga. Pärast seda jagus mul veel jõudu teha kätekõverdusi ja muidki keha tugevdavaid harjutusi.