Galerii: 18aastase Robert Puumeistri teekond kunstini: ämblikud keldrilaes, kriidipuru varvaste vahel ja maised inglid (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Alla kahe aasta tagasi nägi praegu 18aastane Robert Puumeister sotsiaalmeedias USA kunstniku Jean-Michel Basquiat’ 1982. aasta maali. Pildi all oli kirjas, et teos müüdi rekordilise 110,5 miljoni dollariga. Puumeistril vajus hämmeldusest suu ammuli. Temas tärkas huvi ja algas uurimistöö. Ta mõtles: „Kuidas on see võimalik?“ ja otsustas: „Tahan ka midagi sellist teha!“

Noormees, kes pole õppinud kunstikoolis ega saanud mentoritelt näpunäiteid, on sõna otses mõttes iseõppija. Inspiratsioonivoog oli niivõrd tugev, et esimesed taiesed sündisid isa elutoas: valgete seinte ja puhta põrandaga ruumis, kus kriidipuru taldade alla jäi ja heledatele pindadele jäljed jättis. Isa oli seepeale pahane.

Nii otsis Puumeister kunstnikutööks varjualust ema pool, kus niisamuti valged ja uued seinad. „Kunstnikud teavad: võid olla suures ruumis ja proovida mitte värvi seintele saada, juhtub see siiski paratamatult,“ tõdes ta. Pahaseks muutus emagi.

Mis edasi sai? Noor kunstnik leidis end lõpuks kodukeldrist, kus madala lae all rippusid-ronisid ämblikud, tekitades temas külmavärinaid. „Istusin seal hirmus, kui ämblikud võidu üle minu pea jooksid,“ meenutas Puumeister. „Ruumi ei olnud kuskil ja inimesed olid pahased.“

Tagasi üles