18aastane Robert Puumeister: Mõistsin, mida tähendab olla kunstnik ja elada loomingulist elu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
18aastane Robert Puumeister alustas maalimisega tõsisemalt aasta ja kümme kuud tagasi, mil nägi Instagramis USA kunstniku Jean-Michel Basquiat' teost "Untitled 1982".
18aastane Robert Puumeister alustas maalimisega tõsisemalt aasta ja kümme kuud tagasi, mil nägi Instagramis USA kunstniku Jean-Michel Basquiat' teost "Untitled 1982". Foto: Urmas Luik

Esmaspäeva pärastlõunal astus Pärnu Endla ­teatrigaleriisse 18aastane Robert Puumeister. Must dressipluus üle pea tõmmatud, kapuutsi alt paistmas samavärvi müts. Hoodie oli kas tahtlikult või juhuse läbi saanud täiendust värviplekkide ja kirjadega. Korraga sirutas noormees käe püksisääreni ja keeras selle üles, esitledes oma määrdunud sääri. “Värvipott läks enne ümber,” selgitas ta.

Käedki olid Puumeistril siit-sealt värvised. Ent samal ajal paistsid vasaku käe sõrmedelt ­tätoveeritud tähed. Võõras aga moodustuvat sõna välja ei nuputa, sest sõrmede vahel on kujutletavad tähed.

“Aga vaata neid: need on ju täitsa lollakad?!” lausus Puumeister, juhtides tähelepanu oma kätele. “Arvatakse, et vangidel on gängitätokad. Ma ei ole aga mingi gängipoiss.” Hetke mõelnud, kinnitas noormees, et on tegelikult hea poiss. Siin peitubki asja iva. “Mu käed näitavad mind täpselt vastupidi sellele, kes ma olen. Nagu kunstiski: inimestel on alati eelarvamused,” tõdes ta.

Kuigi Puumeistri käed ei peegelda ta olemust, annavad nad aimu tema hobist, mis õige pea elukutseks saab ja tulevikus leiva lauale toob.

Tee sel nädalal suvepealinnas avatud teise isikunäituseni on kulgenud tõusude ja langustega. Tõsisem maalimine algas 2017. aasta kesksuvel, mil üks Instagrami postitus Puumeistri heas mõttes rajalt maha võttis.

“See on mul ikka ajus kinni”

Kuigi teadlik loometöö algas alla kahe aasta tagasi, on vale väita, et poiss polnud pintslit ­varem käes hoidnud. Kunstikooli pinki pole ta tõesti nühkinud. Õpetajat-mentorit samuti ei meenu. Kuid ta mäletab vanemat sugulast, kes väikse Roberti vanavanemate pool oma hullumeelsete ja loominguliste ideedega kaasa viis. Katsetati guaššvärvidega, ehitati reha ja okstega asendusvanaisa, sest päris papa oli tööl.

Tagasi üles