Minu Pärnu: Sibyl Vane lõi kodulinnast oma kaardi ja kutsub arutelule "Kohalik muusika ja Pärnu nägu"

Helena Randlaht ja Heiko Leesment ansamblist Sibyl Vane peavad noorte endi aktiivsust tähtsaks. Kodulinna näo muutmine algab nende arvates endast. Foto: Mailiis Ollino

Mullu suvel saatis muusikust pärnakas Heiko Leesment sõbrale pildi. Kaadri taamal paistsid uue värvikuue saanud Mai rajooni hruštšovkad ja nende ees heina vitsutavad kuulsad rannaniidu lehmad. See kooslus tekitas segadust võõrale, kohalikule aga mitte. Hiljem Leesmendi ja ansambli Sibyl Vane’i loo “I Don’t Drive” tunnusfotoks valitud pilt iseloomustab mingis mõttes Pärnutki. Kaader peegeldab kui kohalike kiivalt hoitud saladust.

Niisamuti on seda Kalamehe piirkond kunagise õlle- ja leivatööstuse, vangla, haigla ja sünagoogiga. Ja Kuldne Kodu, kus maantee kõrval looklevad pikad omanäolised kortermajad, mille lugu Lottemaale sõitjad ei tea. Samuti Pärnu jõe kallas, kus suvel tekil peesitatakse, kuniks püksikutes BMW-semud mööda lippavad ja vette hüppavad. See ei ole turisti Pärnu, vaid Sibyl Vane’i oma: kodulinn, mis jätnud jälje nii muusikutesse kui muusikasse mitte ravispaade ja pitsarestorani, vaid bussiga number 40, söögitoa ja tursamaksasaiadega.

Sibyl Vane ei häbene Pärnu tausta ja on alati julgelt tunnistanud, et nende loomingul on kodulinnaga tugev side. Sestap loovad nad välismaal uhkusega pildi Pärnust valdkondade ja paikade kaudu, mida turistibrošüürilt ei leia. Nad on võtnud südameasjaks linna ise defineerida, mitte lasta selle väärtust ja omapära endale dikteerida. Nii alustati sügisel projektiga “Sibyl Vane’i Pärnu kogemus”, mis tutvustab alternatiivset linnakaarti läbi noorte silmade ja kogemuste.