(:)kivisildnik: Mina ei ole roppusi välja mõelnud, need on elus olemas

“Kui sa paned lauale kaks kaussi – üks on kullast ja teine savist –, siis elust tehtud luuletus on see kullast kauss,” võrdleb kümnete raamatute autor (:)kivisildnik. Foto: Lilli Tölp

Peaaegu ainus Pärnu kirjanik, tädikultuuri vastu mässav ja igasugust ilutsemist vihkav luuleguru (:)kivisildnik möönab, et tema teoste lugemine võib olla eluohtlik.

Kirjanikuna on tal käsil kolmas, realistlik periood. See tähendab seda, et kõik, mis ta kirjutab, tuleb elust endast. Fakte moonutamata. Nimesid varja­mata.

Hiljutisel emakeelepäeval seisis Viru verd pärnakas oma luulekoguga “Ma olen siga” kultuurkapitali tänavuste kirjanduse aastapreemiate napi kuue luulenominendi seas. Juba ei tea mitmendat korda. See, et ta seal jälle on, on pigem reegel kui erand. Selles pole midagi üleloomulikku. “Mul on absoluutne kirjanduslik kuulmine,” kuulutab (:)kivisildnik moraalse üleolekuga.