Toomas Alatalu: Vastasseis Eestis, mõtlemist Soomest

Kaja Kallas. Foto: Mihkel Maripuu

Poliitika ja poliitikute võõrandumine rahvast pole ammu enam uudis ja oleks aeg hakata seda seisu parandama. Paraku on selleks vähe lootust, sest 42 päeva pärast riigikogu valimisi läks presidendilt valitsuse moodustamiseks volitused saanud poliitik kõnepulti üksnes selleks, et teatada: kaks erakonda alustavad vastuseisu kolme partei loodavale valitsusele. Esimene niisugune avaldus Eesti parlamendi ajaloos.

Siiski tuttavlik sõnum, sest just sama – vastuseisu ehk resistance’it – lubasid USA demokraadid pärast Donald Trumpi ametisse astumist. Mõistagi pole me Ameerika, ent meiegi tugevad ja nõrgad küljed ning tulevik saavad paremini selgeks siis, kui paneme toimuva suuremasse pilti.

Sestap põigakem pühapäeval Soomes toimunud valimiste tulemustesse. Minu silmis on neis olulisim mitte see, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) sealne analoog Põlissoomlased (PS) said teise tulemuse sotsiaaldemokraatide järel, vaid see, et pärast võidukaid valimisi aprillis 2015 langes PSi reiting ruttu kaheksa protsendini ja püsis seal selle aasta jaanuarini. Pühapäeval aga ilmnes, et see on hoopis 17,5 protsenti, mis tagas 540 000 häält (3,1 miljonist). Millega põhjendada PSi madalat reitingut oktoobrist 2015 jaanuarini 2019?