Polaarmatka läbinu: Nii fantastilist seiklust ei unusta kunagi!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kelgukoerad said Maiu Lünekundile retke jooksul nii südamelähedaseks, et nendega hüvasti jättes poetas ta pisara.
Kelgukoerad said Maiu Lünekundile retke jooksul nii südamelähedaseks, et nendega hüvasti jättes poetas ta pisara. Foto: Erakogu

Kui Lindilt pärit matkaentusiastile Maiu Lünekundile - matkablogijale, kes haldab YouTube'is kanalit Hiker in Estonia, milles tutvustab välismaalastele ja eestlastelegi kodumaa loodust - sai möödunud aasta lõpus selgeks, et tänu fännide abile on ta pääsenud meeletu tihedas konkurentsis Fjällräveni polaarretkele, valdas teda tohutu rõõm – “Eesti inimesed on nii toetavad, abivalmid ja kaasaelavad!”–, kuid ühtlasi jõudis kohale, et nüüd tuleb hoolega katsumuseks valmistuma hakata. Mitu kuud tegigi 30aastane matkasõber järjepidevalt nii jõu- kui vastupidavustrenni.

Aprilli alguses hakkas seiklus päriselt pihta. Esmalt said kõik matkal osalejad – 26 inimest – kokku Stockholmi lähedal, kus hakatuseks peeti esimene teoorialoeng. “Meid pandi klassiruumi ja räägiti, kuidas keha külmaga hakkama saab ja kuidas külma käes toimetada, näidati ja tutvustati rõivaid,” meenutab Maiu. Seal anti matkalistele kätte esimene osa varustusestki.

Järgmisel varahommikul asuti juba teel Norra poole, kus treening jätkus. Harjutati näiteks matkapliidi kasutamist, paksud kindad käes. “Seal kehtis reegel: ära tee mitte midagi paljakäsi. Tuul ja külm külmetavad näpud kiiresti ära ja kui nad on juba külmad, on neid raske soojaks saada,” meenutab Maiu.

Tagasi üles