Kuidas me vanglast pääsesime

Elektritoolist põgenemiseks läheb vaja kongikaaslase abi. Foto: Mailiis Ollino

Minu ja kolleeg Mailiis Ollino silmad on kinni seotud ja meil pole aimugi, kuhu meid juhatatakse. Süda puperdab. Ei tea, kas nutta või naerda. Peagi eraldatakse meid üksteisest, mind kinnitatakse käeraudade ja krõpsude abil elektritooli. Uks sulgub ja jään täiesti üksi.

“Kuhu jäi Mailiis? Kus ma olen? Kuidas ma siit välja pääsen?” mõtlen endamisi, kuid püüan jääda rahulikuks. Kuid Mailiisi karjatused teevad ärevaks, tõmban kärmelt riidenartsu silmilt ja näen, et meid eraldab üksteisest lukustatud uks ja suur aken nagu ülekuulamisruumis.

Saanud aru, et oleme kahe­kesi jäänud, tahab Mailiis kohe mind päästma lipata, märkamata, et meid eraldab klaas. Kuid oleme alla kirjutanud lepingule, et kõik, mis juhtub, on omal vastutusel. Seega ei anna paistes ninas süüdistada kedagi teist peale iseenda.