Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius kaitseb tänases on-line-väitluses seisukohta "Rahvastikuregistris olgu tegelik elukoht". Talle oponeerivad Eesti väitlusseltsi esindajad Age Tomson ja Sandra Sillaots.
On-line-väitlus: rahvastikuregistris olgu tegelik elukoht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlema poole avakõnedele järgneb Romek Kosenkraniuse kiire vasturepliik, mis ilmub peagi selle artikli lõppu, ning kell 11 algab väitluse põnevaim osa ehk ristküsitlus.
Paremad selle loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus nii Kosenkraniusele kui väitlusseltsi meeskonnale.
Väitluse võtavad kolmanda osana kokku mõlema poole lõppsõnad.
Väitlusele annab pärast osaliste seisukohtade kuulamist ja ristküsitlusele vastamist hinnangu Eesti väitlusseltsi kohtunik Lauri Kriisa.
PÄRNU ABILINNAPEA ROMEK KOSENKRANIUSE AVAKÕNE
Rahvastikuregistris olgu tegelik elukoht
Ma väidan, et rahvastikuregistris olgu tegelik elukoht, sest sellisel juhul on omavalitsusel võimalik paremini planeerida omavalitsuse elukeskkonda ja tagada kvaliteetsemaid avalikke teenuseid.
Seda seetõttu, et riik jagab kodanikelt kogutud tulumaksust, käibemaksust ja aktsiisidest osa raha kohalikele omavalitsustele (KOV) kohalike omavalitsuste ülesannete täitmiseks. Riigilt laekuv maksuraha on suurim sissetuleku allikas KOVide eelarves. Raha jaotuse aluseks KOVidele on aasta alguse seisuga KOVi territooriumil elanike registrisse kantud iskute arv. Juhul, kui kodanikud pole end registreerinud KOVi territooriumil, ei laeku nende isikute maksuraha KOVile.
Samas tuleb KOVil kanda nende isikute tarbitavate avalike teenuste kulud, näiteks teehooldus, tänavavalgustus, ühistransport jne. Seega kaetakse KOVi territooriumil registrisse kandmata isikute avalike teenuste tarbimine registrisse kantud isikute poolt ja see tähendab avalike teenuste alarahastamist ning teenuste kvaliteedi langust.
Teiseks ei suuda KOV planeerida piisavalt paindlikult vajalikke teenuseid, kui pole enam-vähem täpselt teada elanike arv, selle muutuste trendid ja elanike vanuseline koosseis.
Kolmandaks on rahvastikuregistrisse õige elukoha kanne õigustus KOVi osutatavate teenuste tarbimiseks, kuna KOVil on kohustus pakkuda elanikele ettenähtud avalikke teenuseid - näiteks lasteaiakoht, koolikoht, sotsiaalabi jne - vaid KOVi territooriumil end registrisse kandnud isikutele.
Näiteks on kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada oma territooriumil sotsiaalabi, hoolekande, noorsootöö, heakorra, linna infrastruktuuride ja kommunaalmajanduse, KOVi arengu- ja planeerimise, ühistranspordi, haridussüsteemi toimimist. (Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, RT I 2009, 28, 170). Lisaks peab KOV tagama huvikoolide, raamatukogude ja kultuuriasutuste toimimise, kui need asutused on KOVi omandis. Nende ülesannete täitmiseks on omavalitsusel oma eelarve (vt Pärnu linna eelarve 2011, www.parnu.ee), mille tulude pool moodustub marginaalsetest kohalikest maksudest (näiteks maamaks, parkimistasu) ja suurem osa laekub eelarvesse riigimaksudest. Riik eraldab osa kogutud tulumaksust ja proportsionaalselt teistest riigimaksudest igale omavalitsusele vastavalt omavalitsuse territooriumil elanikeregistrisse kantud isikute arvu järgi iga aasta 1. jaanuari seisuga. (Tulumaksuseadus, RT I 1999,101,903). Tulumaksu arvestuse aluseks on näiteks maksu- ja tolliameti peetavasse maksukohustuslaste registrisse kantud elukoht, mis moodustatakse rahvastikuregistri andmetel.
KOVi territooriumil rahvastikuregistrisse kantud isikutele avaliku teenuse pakkumise kohustus tuleneb seadusest, mille tagamine on pandud KOVile. Näiteks on KOVil kohustus luua kõigile poolteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on KOVi haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses (Koolieelse lasteasutuse seadus RT I 1999,27, 387). Rahvastikuregistrisse mittesissekantud isikute suhtes KOVil selline kohustus puudub.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et KOV peab eelkõige arvestama tema haldusterritooriumil rahavstikuregistrisse kantud isikutega – pakkuma neile seadustega ettenähtud avalikke teenuseid. Et kõik KOVi haldusterritooriumil elavad isikud saaksid nende teenustega kaetud ja KOVil oleks nende teenuse kvaliteetseks osutamiseks piisavalt rahalisi vahendeid, on oluline, et KOVi haldusterritooriumil elavad isikud end vastavalt määratlevad. Ülevaade rahvastikuregistri tõestest andmetest võimaldab KOVil paremini planeerida omavalitsuse ruumilist arengut ja eelarvet avalike teenuste osutamiseks.
VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE
Rahvastikuregistris ei pea olema tegelik elukoht
Esiteks täname oponenti tema seisukohtade eest. Argumentidest võib välja lugeda kaks põhilist mõtet: elukohajärgne sissekirjutus tagaks parema rahastussüsteemi kohalikele omavalitsustele ning võimaldaks paremini planeerida oma tegevusi.
Seoses rahastamisega on oluline märkida, et sissekirjutuseta inimesed ei ole vabastatud tulumaksu maksmisest, nagu jäi mulje oponendi seisukohtadest. Sissekirjutuseta isikute tulumaksu osa, mis on mõeldud kohalikele omavalitsustele, jagatakse proportsionaalselt vastavalt kohalike omavalitsusüksuste osakaaludele (Tulumaksuseadus).
Lisaks ei ole nende isikute osakaal riigis suur - ametlik elukoht puudub 9783 inimesel üle kogu Eesti. Eestis on 226 KOVi üksust, seega näitavad arvutused, et iga KOVi üksuse kohta on 43 sissekirjutuseta inimest. See arv ei ole suur ning nende inimeste tulumaks jagatakse samuti KOVi üksuste vahel ära, vahe on ainult selles, et maks ei laeku otseselt üksusele, kus inimene elab.
Need inimesed, kes on sisse kirjutatud kuhugi mujale, aga elavad näiteks Pärnus, ei avalda tegelikult koormust linna eelarvele. Näiteks pole ju tekkinud olukorda, nagu bussid oleksid ülerahvastatud seetõttu, et teenust kasutaks rohkem inimesi, kui on teenuse eest tasujaid.
Vajalike teenuste planeerimiseks ei ole vaja ilmtingimata elukohajärgseid andmeid. Elanike arvu ja selle muutuse trende on võimalik teada saada ka näiteks loomulikku iivet jälgides. Kui ühel aastal sünnib ühes omavalitsuses rohkem lapsi kui tavaliselt, on üsna tõenäoline, et 7 aasta pärast on vaja veidi enam koolikohti.
Teiseks ei aita tegeliku elukoha nõue omada reaalset pilti elanikkonnast. Kui inimene elab näiteks mõnes Tallinna-lähedases vallas, aga töötab Tallinnas ja viib sinna kooli oma lapsed, siis pere tegelikus elukohas teises omavalitsuses ei tarbi nad peamisi sotsiaalhüviseid. Küll aga peaks tegeliku elukohana kirja minema just elukoht väljaspool Tallinna, kuhu laekuvad ka maksud.
Kui riik ei suuda sellises olukorras kohaneda ja ressursse ümber jaotada, on tegemist madala haldussuutlikkusega, mida elukohajärgne sissekirjutus ei päästa.
Lisaks sellele, et vajalikke teenuseid on võimalik teisiti planeerida, leiame, et tegeliku elukoha kindlaks tegemine piirab inimeste õigust vabale liikumisele. Inimestel on põhiseaduse järgi õigus vabalt valida elukohta, eri vabaduste piiramiseks peavad piiranguga kaasnevad kasud üle kaaluma kahjud.
Arvame, et praegusel juhul ei ole see kuidagi põhjendatud. Me võime paluda inimestel edastada riigile kontaktaadress, mille abil riik inimesega suhelda saab, küll aga ei saa kohustada inimest mingis konkreetses kohas elama. Tegeliku elukoha nõuet peab probleemseks ka (Euroopa Nõukogu). Kui inimene näiteks kohtukutset kätte ei saa, sest on oma kontaktaadressiks öelnud vale aadressi, vastutab ta selle otsuse eest juba ise.
Samuti soosime läbi praeguste toetussüsteemide seda, et inimesed ei pea elama seal, kuhu nad on sisse kirjutatud. Näiteks maksavad ülikoolid tegelikult elukohast kaugel elavatele tudengitele sõidutoetust.
Kui Pärnusse sissekirjutatud tudeng oleks sunnitud end registreerima Tartusse, ei oleks tal enam võimalik taotleda sõidutoetust, et aeg-ajalt vanemaid külastada. Üldsegi oleks raske tudengil määratleda, kumb siis tema tegelik elukoht on. Sama probleemiga seisavad silmitsi teised ühiskonnagrupid, näiteks perekonnad, kes on n-ö visiitabielus, või inimesed, kes käivad teises linnas tööl ning veedavad puhkepäevad ja vaba aja mujal.
PÄRNU ABILINNAPEA ROMEK KOSENKRANIUSE KIIRE VASTUREPLIIK
Tänan oponente nende seisukohtade eest!
Pean vajalikuks selgitada, et probleemi olemus ei seisne elanikeregistrisse kandmata isikutes, vaid isikutes, kelle rahvastikuregistris märgitud elukoht ei ole tema tegelik elukoht. Seetõttu, et tema maksutulu ei laeku siis KOVile, kus ta tegelikult elab ja avalikke teenuseid tarbib. Näiteks isiku registreering on Viljandis, aga tegelikult elab ja töötab ta Pärnus – sellises juhul laekuvad maksud Viljandile, aga avalike teenuste kulusid peab kandma Pärnu linn.
Loomuliku iibe jälgimine on vaid üks vahend KOVi territooriumil vajadustest ülevaate saamiseks ja seegi toimib praegu rahvastikuregistri kaudu. Nimelt registreerivad vanemad oma lapse sünni KOVi haldusterritooriumil ja see kanne läheb samuti rahvastikuregistrisse. Seega on loomuliku iibe jälgimiseks vaja ka lapse tegelikku elukohta.
Tegeliku elukoha määratlemine ei piira kodaniku õigust vabale liikumisele, kuna see on vaid kohustus informeerida riiki oma asukohast ja kodanik võib igal suvalisel ajahetkel oma elukohta muuta.