Online-väitluse 2. osa: registrijärgse elukoha poolt ja vastu

Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius ning Eesti väitlusseltsi meeskond Sandra Sillaots ja Age Tomson. Foto: Pärnu Postimees

Väidet, et elanikeregistris peaks olema see aadress, kus inimene tegelikult elab, kaitsev Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius peab tänase on-line-väitluse teises osas vastama kiirelt ja konkreetselt oponentide teravatele küsimustele. Samasuguse risttule all on teine osapool ehk Eesti väitlusseltsi võistkond, kuhu kuuluvad Age Tomson ja Sandra Sillaots.

Ristküsitluse lõpus valib väitluse moderaator Marleen Pedjasaar mõlemale poolele ka paar paremat lugejate esitatud küsimust.

Sellele järgnevas väitluse 3. etapis esitavad mõlemad osapooled kokkuvõtvad lõppsõnad.

11:19

VÄITLUSSELTS: Millised KOVid on hädas sellega, et ei suuda kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, sest tarbijaid on rohkem kui registreeritud elanikke?

KOSENKRANIUS: Vastuseks esimesele küsimusele väidan, et enamus suurematel omavalitsustel on probleeme kodanike õige elukoha registreeringutega. Seetõttu korraldavad Tallinn, Tartu, Pärnu ja paljud teised linnad elanike registreeringute korrastamise kampaaniad. Hädas on eelkõige suuremad omavalitsused, kuna nende omavalitsuste elanike arvu suhtarv õige elukoha registreeringuta isikutesse on suurem ja annab seetõttu rohkem eelarves tunda. Väiksemates omavalitsustes ei ole see probleem nii terav, kuna elanike arv valdades on nagunii väiksem ja õige elukoharegistreeringuga isikute suhtarv vallaelanikesse on väike.

11:24

VÄITLUSSELTS: Miks peab piirama inimeste vaba liikumist riigi haldussuutmatuse tõttu?

KOSENKRANIUS: Teise küsimuse vastuseks väidan, et rahvastikuregistris õige elukoha registreerimine ei ole inimeste vaba liikumise piiramine. Iga kodanik võib vabalt valida elukohta omavalitsuse piires ja omavalitsuste vahel. Riik ja KOV soovivad, et kodanik informeerib oma tegelikust elukohast, et kodaniku poolt tasutav maksutulu saaks n-ö. suunata sellesse omavalitsuse, kus ta tegelikult elab ja seeläbi oleks omavalitsuse poolt pakutav teenus kvaliteetsem. Samas võib kodanik vahetada oma elukohta piiramatu arvu kordi ehk tema liikumisvabadus ja vabadus valida elukohta ei ole piiratud.

11:26

KOSENKRANIUS: Mis põhjusel leiavad oponendid, et oma õige elukoha teatamine riigile on võrdne liikumisvabaduse piiramisega?

VÄITLUSSELTS: Teenuste kasutamine on inimeste enda huvides. Kuidagi ei ole põhjendatud, et see peaks olema kohustus. Igasugune kohustus, mis ei ole põhjendatud, on õiguste piiramine. Kohustus ei ole põhjendatud, sest paljudes olukordades ei ole võimalik oodata inimeselt, et ta valiks ühe konkreetse omavalitsuse, kuna kasutab mitmete omavalitsuste teenuseid. Lisaks sellele pole oponent siiani tõestanud, et kohalike omavalitsuste probleemid tulenevad otseselt inimestest, kes tarbivad teenuseid olles sisse kirjutatud mõnda teise omavalitsusesse.

11:28

KOSENKRANIUS: Milline oleks maksutulude õiglane jaotus KOVide vahel, kui puudub ülevaade tegelikult KOVi haldusterritooriumil elavatest isikutest?

VÄITLUSSELTS: Leiame, et praegune süsteem töötab piisavalt hästi. Ükski inimene ei pääse kohaliku omavalitsuse eelarvesse panustamisest. Praegune maksutulu jaotatakse proportsionaalselt üle terve Eesti kõigile omavalitsusüksustele ning pole ühtegu omavalitsusüksust, mis vaevleks selle käes, et inimesed tarbivad õigustamatult teenuseid, mille eest nad pole maksnud. Ülevaade isikutest kujuneb näiteks rahvaloeduse abil, samuti on võimalik prognoosida elanikkonna vanuselist, soolist jms koosseisu vaadates sünde, inimese reaalset töökohta ja inimese tegevust erinevates haldusorganites. Lisaks usume, et loomulikult on vaja teatada inimestel oma kontaktaadress, kuid see ei pea olema nende tegelik elukoht. Kontaktaadressi olemasolul on samuti võimalik prognoose teha.

11:48

VÄITLUSSELTS: Kui suur on hinnanguliselt inimeste arv, kes tarbivad ühes omavalitsuses teenuseid, aga nende tulumaks laekub teise?

KOSENKRANIUS: Vastuseks teie esimesele küsimusele nimetan, et Pärnus on u. 2500 kinnisvaraüksust (Pärnus on u. 26000 kinnistut) , kus omanik ei ole registreerinud enda elukohta KOV haldusterritooriumil. Samas peab omavalitsus nende kinnisvaraobjektide eest tänaval talvel koristama lume, suvel korrastama tänava, valgustama neid tänavaid aastaringi jne. Nende kinnistute ümbruse korrashoiu majanduskulude kandmine tuleb katta linna eelarvest, mis moodustub nende isikute maksudest kes Pärnus on oma õige elukoha registreerinud. Teiseks, Pärnu linnas asub u. 80% Pärnumaa kõigist töökohtadest, samas moodustab Pärnu linna elanike arv 49% kogu maakonna elanikest. Seega liigub suur hulk inimesi maakonnast linna iga päev tööle ja uuringutest on selgunud, et tihti need inimesed, eriti kaugematest piirkondadest, üürivad omale- mingi aja jooksul – linna elamispinna ja asuvad aktiivselt kasutama linna infrastruktuuri ning linna poolt pakutavaid teenuseid. Samas ei tee nad registreeringut tegeliku elukoha kohta, kuna ei pea seda vajalikuks. Selliste kodaniku arvu on raske välja selgitada, kuna inimestel on õigus ise otsustada oma elukoha üle ja kohustust ei ole sellist informatsiooni jagada.

11:53

VÄITLUSSELTS: Kuidas lahendada olukord, kus inimene elab tegelikult Tallinna lähedases omavalitsuse, aga kulukamaid avalikke teenuseid nagu koolikohad, kasutab Tallinnas?

KOSENKRANIUS: Teisele küsimusele vastus on juba praktikas ja õigusruumis olemas. Kui kodanik on end sisse kirjutanud Tallinna ümbruse valda ja tema laps käib koolis tegelikult Tallinnas, siis esitab koolipidaja omavalitsus (ehk siin näites Tallinn) arve koolikoha maksumuse kohta vallale, kus see laps koos vanemaga elanikeregistrisse on kantud. Sama on lasteaia kohtadega – kui laps käib teise KOVi lasteaias, esitab see KOV arve sellele omavalitsusele, kus laps koos vanematega on sisse kirjutatud.  

12:05

KOSENKRANIUS: Millel põhineb väide, et õige elukoha registreeringuta isikud ei ole koormus omavalitusse eelarvesse?

VÄITLUSSELTS: Esiteks on küsimus selles, mis on tegelik elukoht. Kas tegelik elukoht on see, kus inimene veedab suurema osa ajast või see, kus inimesel on registreeritud elamispind, mida ta reaalset kasutab. Esimesel juhul peaksid inimesed end sisse kirjutama omavalitsusüksusesse, kus neil elukohta pole, vaid kus on näiteks nende töökoht või laste kool, kuid kus nad reaalselt ei ela. Teisel juhul peaksid inimesed maksma makse omavalitsusüksusele, kus nad nö ööbivad, kuid kus nad muid omavalitsusüksuse poolt pakutavaid teenuseid ei tarbi. Kumbki variant ei peegelda ju tegelikku olukorda ja seega oleks vajalik, et inimestele jäetaks võimalus vabalt valida, millise omavalitsusüksusesse nad tahaksid panustada nii läbi maksutulu kui ka näiteks valimisõiguse.

Juhul kui praegu on ka probleeme eelarvekoormusega, siis pakutud lahendus seda muret ei lahenda. Küsimus on haldussuutlikkuses ning seega oleks vahest vajalik hoopis teistsugune omavalitsusüksuste rahastamissüsteem, mis ei põhineks isikute sissekirjutusel, vaid vastavalt inimese vajadustest ja soovidest- kuhu nad tahavad panustada ning milliselt omavalitsusüksuselt teenuseid vastu saada- näiteks lasteaia ja koolikohti.

12:11

KOSENKRANIUS: Millised on need argumendid väite osas, et õige elukoha registreering on liikumisvabaduse piiramine?

VÄITLUSSELTS: Esimene argument analüüsib olukorda, millal on vabaduste piiramine õigustatud. Meie väidame, et tegu ei ole õigustatud kohustusega. Seda järgnevatel põhjustel. Esiteks on inimesed vabad valima oma elukohta ja liikumistrajektoori nii omavalitsuste sees kui ka omavalitsuste vahel. See, et me kohustame inimest määrama kindlaks ühte kindlat elukohta, on ebamõistlik. Kui näiteks inimene töötab pool nädalat Tartus ja teine pool Pärnus, siis on arusaamatu, milline on tema tegelik elukoht. Sundides inimest ühte omavalitsusüksust valima, on ta põhjendamatult kohustatud siduma ennast just ühe omavalitsusüksusega. Kui inimene on sunnitud panustama ühe omavalitsusüksuse eelarvesse loob see olukorra justkui poleks ta õigustatud muudes üksustes teenuseid tarbima. Samas kui inimese nö reaalne elukoht vaheldub igapäevaselt/nädalaselt/kuiselt on ebamõistlik oodata, et ta ennast pidevalt ümber registreeriks.

12:42

LUGEJA KOSENKRANIUSELE: Kui palju kasutatakse Pärnus laste puhul nn fiktiivset sissekirjutust, et maal elav võsuke saaks käia linna koolis või lasteaias?

KOSENKRANIUS: Hetkel ei ole minu käsutuses täpset arvu, aga see on üsna levinud praktika, et koolikoha või lasteaia koha saamiseks kirjutab end üks vanem linna sisse ja paneb seeläbi oma lapse linna lasteaeda või kooli. Eriti on selline käitumine levinud linnalähedaste valdade elanike seas - kuigi elukoht on tegelikult vallas, on üks vanem rahvastikuregistris valda ja teine linna kirjutatud ning laps käib linnas koolis ja huvikoolis. See on ka õppemaksu osas soodsam, kui ta käiks vallaelanikuna näiteks mõnes Pärnu linna huvikoolis. Samas laekub selle ühe elaniku tulumaks Pärnu linna eelarvesse.

Siin on küsimus juba haldusreformi vajalikkuses, kuna linn ja linnaümbruse lähivallad hakkavad (isegi kui seda protsessi administratiivselt kinni hoitakse) n-ö ühte sulama, seda eelkõige haridussüsteemi, infrastruktuuride ja ühistranspordi valdkonnas ehk teatud avalikke teenuseid on omavalitsustel juba mõistlikum pakkuda ühiselt.

12:44

LUGEJA VÄITLUSSELTSILE: Kuidas tagada laste koolikohustuse täitmine, kui kohalikul omavalitsusel pole infot, et tema haldusalal on lapsi, kes peaksid sügisel kooli minema?

VÄITLUSSELTS: Probleem ei seisne selles, kas registreeritud on tegelik elukoht või mitte. Kui 7aastaseks saanud laps ei ela enam sellel aadressil, mis märgiti üles tema sündimisel, peaks see olema kohaliku omavalitsuse ülesanne välja selgitada, mis on lapsest saanud. Kui ta elab mõnes teises kohaliku omavalitsuse üksuses, on see omavalitsustevahelise kommunikatsiooni küsimus.

12:48

TOIMETAJAD: Suur tänu Romek Kosenkraniusele ja väitlusseltsi meeskonnale huvitava debati eest! Järgnevalt jääme ootama mõlema poole lõppsõna.