Kati Juurik: Kui räägiks poesabas mõne anekdoodi?

Sõbralikus toonis arutelu kuuleb Kati Juuriku hinnangul praegu harva, pigem on päriselu osaks saanud pettunud ja solvunud näod. Pildil hiljutine koalitsioonivastane meeleavaldus riigikogu ees. Foto: Mihkel Maripuu

Minu viimaste aastate alaline elupaik Bra­siilia on üüratu ja hoomamatu riik. (Pindala 8 511 965 ruutkilomeetrit, rahvaarv 208 494 900). Pole ime, et minul kui väikeriigi kodanikul on seal elades varem kinnistunud arusaamad tublisti nihkesse läinud.

Elu toimemehhanismid ja asjad, mida võetakse enesestmõistetavana, erinevad nõnda palju. Esialgu ei suutnud ma suure riigi kontrastidega kuidagi kohaneda, kuid viimasel ajal ­tajun vastuolusid hoopis oma kodumaal.

Kord aastas Eestisse jõudes on ­linnapilt alati muutunud ja arenenud. Hooneid on kerkinud kui seeni pärast vihma. Üldpilt on euroopalikult moodne. Elektroonilised bussiliikluse tablood, kaardisüsteemid, iseteenindusautomaadid, liikuvad värvilised pildid kiireks infovahetuseks. Märksõnadeks “kergesti kättesaadavus”,“funktsionaal­sus”, “ajavõit”. Asjad saab aetud tehnoloogia vahendusel. Ja kõike seda saadab tunne, et justkui oleks kõik ­alati nii olnudki.