Õppigem märkama ahjulinnu ilu

Salu-lehelind on väike suleline, kelle välimust iseloomustavad hele kulmutriip, hallikasroheline seljaosa ja kahvatu alaosa. Foto: Karl Adami

Loodushuvilisele on käes aasta magusaim aeg, mis paraku vuhiseb halastamatu kiirusega kesksuve suunas. Toomingad ja muudki puud-põõsad tõmbavad selga helerohelise rüü, mis päikese käes suisa helkima lööb. Metsvindile, käblikule ja võsaraadile on appi laulma tulnud väike-lehelinnud ja kohe-kohe täituvad meie metsad käo jõulise kukkumise ja salu-lehelinnu õrna meloodilise vilereaga.

Kuigi olen loodusfotograafiaga tegelnud kümme aastat, avastasin lehelinnud vaid mõni mahlakuu tagasi. Enne lehelinde kibelesin pildile püüdma ikka värvilisi sulelisi: alates karmiinleevikestest ja lõpetades metsvintidega. Nüüdseks olen õppinud ilu nägema tagasihoidliku välimusega salu-lehelindudeski, keda mõnes paigas ahjulindudeks kutsutakse.

Need erksad tiivulised panevad mõnikord proovile vilunud piltnikugi ja laulu tundmata on neid ülejäänud lehelindudest eristada mõnevõrra keeruline. Võimalus õppida üldise värvide virvarri asemel märkama detaile mind lehelindude puhul paelubki.