Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2019/04/23/11971696t1hf00b.jpg)
Loodushuvilisele on käes aasta magusaim aeg, mis paraku vuhiseb halastamatu kiirusega kesksuve suunas. Toomingad ja muudki puud-põõsad tõmbavad selga helerohelise rüü, mis päikese käes suisa helkima lööb. Metsvindile, käblikule ja võsaraadile on appi laulma tulnud väike-lehelinnud ja kohe-kohe täituvad meie metsad käo jõulise kukkumise ja salu-lehelinnu õrna meloodilise vilereaga.
Kuigi olen loodusfotograafiaga tegelnud kümme aastat, avastasin lehelinnud vaid mõni mahlakuu tagasi. Enne lehelinde kibelesin pildile püüdma ikka värvilisi sulelisi: alates karmiinleevikestest ja lõpetades metsvintidega. Nüüdseks olen õppinud ilu nägema tagasihoidliku välimusega salu-lehelindudeski, keda mõnes paigas ahjulindudeks kutsutakse.