Teel kalarikkuse poole: kes on Pärnu jõe peremees?

Pärnu linn, Pärnu jõgi, Jaansoni rada, Papiniidu sild, kalamees, kalamehed Foto: Mailiis Ollino

Hea võitluskaaslane võidukas kestussõjas Sindi paisu üle ja kõrge riikliku autasuga pärjatud Hans Soll püstitas jaanuarikuises artiklis küsimuse Pärnu jõe tuleviku kohta. Ehk: kuidas kaitsta ja edendada Pärnu jõe kasvavat kalapopulatsiooni? Elava legendi staatusse tõusnud mehe mure on mõistetav: suur töö jõe avamisel saab peagi tehtud, suurim kitsaskoht elurikkuse kasvule on juba kõrvaldatud, ent mis saab edasi? Kas suudame jõele taastumisel toeks olla või varitseb oht lühinägeliku kisklemisega ees terendava kondi pärast piimajõed allavett saata?

Oht on, muide, reaalne ja tuleneb meie individualistliku ajastu inimloomusest, mis tekki ikka enese peale tahab kahmata. Kuid just koostöö on see, milleni peame jõudma, kui soovime mis tahes valdkonnas kestvalt edeneda. Teine märksõna on vastutuse võtmine.

Ei hakka ruumi kokkuhoiuks tooma siinkohal näiteid elust, milles ilmneb enamiku kalurite (samuti kalastajate) mõtteviis, millega kollektiivselt saetakse ­oksa, mis neid (või nende hobi) üleval hoiab. Selge, et sellises mentaalses keskkonnas polegi muud moodust kalavaru säilitada kui rangeid piiranguid kehtestada ja nende täitmist kõvasti kontrollida. Kuidas jõuda koostöö ja eelkõige vastutuse võtmiseni, ilma et tavapärases ühisvara tragöödias kahmataks merest pisimgi koha ja jõest viimane kui tagasi tulnud lõhe?