/nginx/o/2011/12/07/867510t1h5186.jpg)
Jõudis kätte kauaoodatud 6. detsember, mil Pärnu Männipargi lasteaia mudilased plaanisid külastada Päkapikumaad.
Männioravad ja männipõnnid külastasid Päkapikumaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pehme ja koheva ning valge lume asemel tuli öösel hoopis suur torm koos vihma, lörtsi, müristamise ja välguga. Sellest ei lasknud me aga ennast heidutada ja hommikul asusimegi bussiga teele. Hommik oli tuuline, pime ja sünge.
Lapsed olid küll ootusärevad, aga meie, õpetajad, küllaltki murelikud. Pärast mõnusat bussisõitu jõudsime hoopis teise maailma: maas valge lumelörtsivaip, aga pilvest tuli välja suur ja kollane päike ning ilm läks rõõmsaks. Kõigil tuju hea, astusime bussist otse päkapikumemme maja ette. Kuigi muru rohetas ja lilledki õitsesid, oli atsakas päkapikumammi nii tõetruu ja südamlik, et unustasime kohe kõik mured ja seadsime sammud metsa poole.
Vastu võttis meid suur-suur kuusepuu, kes ootas kõigi laste kallistusi ja soove. Edasi mööda metsarada jõudsime ühe puukännu juurde, kust lapsed leidsid suure kommikoti. Päkapikumammi soovitusel võtsime kommid kaasa ja jõudsime püstkojani, millest tuli suitsu. Kõigil uudishimu suur, saime sinna sisse vaadata. Seal põles lõke. Hubase tule ääres tuli tahtmine koos päkapikumemmega laulda.
Kaugelt nägime koplis hobuseid ja mis imet, varsti peatus meie püstkoja ukse ees päkapikk vankril ja kutsus meid endaga kaasa sõitma. Nii saidki kõik lapsed tunda rõõmu hobusõidust, mis siis, et see toimus vankril, mitte reel. Osa lapsi, kes parajasti ei sõitnud, sai sööta hobuseid ja küülikuid.
Varsti hakkas külm ja niiskus meie laste riietesse pugema. Ei aidanud siin enam lõkkest ja seadsime sammud maja poole. Hubases ja soojas toas võttis meid vastu kaetud laud, millel auras supp – maitsvamat suppi polnud me iial saanud. Peale selle saime ise oma käega kaunistada hiigelsuurt piparkoogisüdant ja lapsed olid kõik rõõmsad.
Kella vaadates tuli juba hirm peale: nii kiiresti läks aeg, aga kõige tähtsam asi oli ju veel tegemata. Arvake ära! Muidugi kaardid oma kõige kallimatele. Kõik see mees laua äärde ja lapsed said päkapikkude ja õpetajate abiga kaunistatud kaardid, kirjutatud soovid ja mis kõige keerulisem tundus – panna kaardid ümbrikusse, kleepida kinni, margid peale, märkida õige aadress ja panna lõpuks need ise enne bussi minekut posti. Vot oli see alles vahva!
Kaardid posti pandud, kõht täis, kallistused päkapikkudele tehtud, tundsime kõik äkki väsimust ja ronisime ruttu- ruttu meid ootavasse bussi. Tagasitee oli hästi vaikne, vastu vaatasid ainult laste õnnelikud, aga väga väsinud näod.