Urmas Hännile: 15 aasta pärast näeme

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kõigile noortele ei lähe eesti keele saatus ega tulelevik korda, kuigi emakeele hoidmine peaks olema igaühe asi.
Kõigile noortele ei lähe eesti keele saatus ega tulelevik korda, kuigi emakeele hoidmine peaks olema igaühe asi. Foto: Mihkel Maripuu

Hoian pöialt, et äsja strateegia “Eesti 2035” raames avalikkusele tutvustatud haridusvisioonis “Väärtused ja vastutus” püstitatud eesmärgid on teostatavad ja jõuame seatud sihile.

Eelkõige pean silmas absatsis “Eesti keele ja kultuuri olulisus” kirjutatut, et “aastal 2035 on eesti keel /.../ elujõuline ning /.../ Eesti ­ela­nikud kasutavad uhkusega eesti keelt /.../”.

Samal ajal tuleb kohe tunnistada, et esitatud ideaal tekitab teatud kahtlusi. Kõvu kõhklusi, sest kui mõelda, et mainitud elujõulisuse ja uhkuse vundamenti laotakse praegu, saab see alusmüür küll kaunis kipakas. Vildakas peaasjalikult selle pärast, et teatavasti on terve vaim vaid terves kehas.

Tagasi üles