Pärnus õilmitseb omalaadne Rooside sõda

Killud ei pruugi alati õnne tuua. Malle Paalberg ja Ants Põldsam ei saa kunagi kindlad olla, et järgmine läbi magamistoa akna virutatud tellis neid otse unepealt tabada ei või.

FOTO: Ants Liigus

Malle Paalbergi ja Ants Põldsami elu Pärnus Tallinna maantee ääres kenas kahekorruselises majas on muutunud painavaks: vaevalt jõuavad nad oma maja aknad klaasida, kui need jälle purustatakse.



Viimati raksatas leivapätsisuurune kivimürakas läbi kolmekihilise pakettakna nende elutuppa 22. detsembril.

Tallinna maantee 34 elanikud Paalberg ja Põldsam on veendunud, et võika jõulukingi tegi naabripoiss, 17aastane Edgar, kes oktoobri alul Pärnu maakohtust 15 päevaks trellide taha saadeti selle eest, et ta nende maja õhupüssist kuulirahega üle külvas. (Vt Pärnu Postimees 11.10.08.) Paraku pole lühiajaline arest noormeest kurjast ära pööranud.



Elu sõjatsoonis


«See oli 23. aken, mis alates septembrist puruks on visatud – mõnda akent on vahetatud kolm, mõnda neli korda,» katsub Paalberg külmas ja hämaras toas seistes arvet pidada. Pärast viimast rünnakut on nüüd mõlemad elutoa aknaavad saepuruplaadiga kaetud. Esimene aken purustati 11. detsembril. Samal õhtul lendas telliskivi läbi magamistoa akna, mille klaase asendab nüüd samuti saepuruplaat.


Palju ei jäänud puudu, et tabamuse oleks saanud Paalbergi õde Marje Hunt, kes päev varem Madeirale närve puhkama sõitnud pererahva palvel nende kodul silma peal hoidis.

«Võtsin magamistoa akna alt suuremad klaasitükid ja läksin neid prügikotti panema, kui äkki hüpati majale tõkkeks ette pandud metallaia peale ja visati minu suunas läbi katkise akna suur kivi,» sarnaneb Hundi kirjeldus stseeniga Hollywoodi õudusfilmist. Seepeale taandus Hunt teisele korrusele. Ent vaevalt jõudis ta seal valguse sisse lülida, kui majaseina pihta hakkasid matsatama kivid, kuni üks neist klirinal järjekordse klaasi purustas.


Vaid kolmel aknaaval ongi veel terved klaasid ees. Ühel akendest on kaks välimist kihti purustatud, kolm on kaetud plaatidega ning kahe ette on pandud septembrikuisest tulistamisest täksitud klaasid.

«Elu nagu sõjatsoonis,» nendib Paalberg.


Alati pole veri veest paksem


Elu sõjatsoonis on vanapaar talunud neli aastat. Esmalt piirdus terroriseerimine varastamise ja akendele solgiloopimisega.

«

Iga hommik algas mul akende pesuga,

»

meenutab Paalberg.



Seejärel hakati üle majakatuse hoovi pilduma rauakola ja klaaspurke, just siis, kui oli teada, et pererahvas hoovis on. Tulistati õhupüssistki ning lasti gaasi näkku. Tänavu septembris võtsid rünnakud aga veel jõhkrama vormi. Kõigepealt peksti kirvega puruks vihmaveetorud ja pärast seda on süsteemselt aknaid lõhutud.



Loo muudab pikantseks asjaolu, et vaenupooli seovad omavahel veresidemed. Nimelt kuulusid nii Tallinna maantee 34, kus Ants Põldsam ja Malle Paalberg elavad, kui kõrvalmaja aadressiga 34a vendade Harry, Johni ja Ants Põldsami isale.



1990ndate alguses tegi Ants 34. maja korda ning jõudis vend Harryga kokkuleppele, et maja jääb talle, kõrvalmaja aga Harryle. John oli seks ajaks juba manalamees, kelle järglased ei soovinud mingil põhjusel pärandust vastu võtta.



Harry Põldsam, kes tänini elab Kiisal, müüs maja kinnisvarafirmale Bergermann OÜ. Ükskord, Ants Põldsam ei mäleta täpselt, millal, ilmusid kõrvalmajja aga vend Johni naine Virve, nende lapsed Robert ja Tiina ning Tiina poeg Edgar.



Elavad nad seal täiesti ebaseaduslikult, nagu kinnitas maja omaniku esindaja Raivo Sala. Omanik sooviks maja korda teha, ent Põldsamid keelduvad välja kolimast. Samuti ei maksa nad üüri. Kohtusse pöörduma omanik aga ei kiirusta, ehkki survet olla neile selleks avaldatud.

«

Tahetakse lahendada kahe poole tüli, et kolmas pool peaks võtma kulud kohtuskäimiseks, aga eks kolmas pool võta need kulud enda motiveeritud põhjustel, mitte sellepärast, et keegi kuskil kakleb,

»

selgitas Sala omaniku seisukohta.



Organiseeritud kuritegevus


Paalbergi arusaamise kohaselt on naabrid moodustanud midagi organiseeritud kuritegeliku rühmituse sarnast. Perepea olevat Virve, kelle heakskiiduta ei toimu majas midagi. Robert, kahemeetrine ja 200kilone mehemürakas, on survestaja, kelle käske Tiina ja Edgar sõnakuulelike tööriistadena täidavad. Tiina küll rohkem toetavas rollis, hoiab näiteks rüüsteretkele läinud Edgarile ust lahti, et poeg saaks ohu korral kiiresti tuppa varjuda.



Mis põhjusel aga armsad sugulased nende vastu sellist pimedat viha kannavad, sellest ei ole Põldsam ja Paalberg tänini sotti saanud.

«

Kas neil on viha selle vastu, et Harry maja maha müüs, või selle vastu, et meie maja nii ilus on, me ei tea,

»

võib Paalberg ainult oletada.



Kontakti polevat end vee ja elektrita tondilossiks muudetud majja sulgunud vastaspoolega võimalik saada. Korra oli Paalbergi ja Põldsami poeg üritanud üleaedsetega jutule saada. Vaevalt jõudis ta aga uksele koputada, kui avanes salaluuk ja pahvakas pisargaasi muutis läbirääkija ajutiselt teovõimetuks.



Toimetuse katsegi vandaalitsemises süüdistavatega vestlust alustada nurjus. Ei akendele ega ustele koputamine andnud tulemust.



Närvid läbi


Rünnakutes saadud rahaliseks kahjuks hindab Paalberg vähemalt 250 000 krooni. Akende, voodrilaudade ja lõhutud inventari vahetamisele kulunud summale võib liita hiljuti paarikümne tuhande krooni eest paigaldatud videovalvesüsteemi. Peale selle maksab paar 1200 krooni kuus naabermajapoolse seina ette tõmmatud traataia eest, mille taga klaasikildudega läbisegi vedelevad kividest täksitud puitvoodrilt tagasipõrganud kivid.



Pidevas hirmus elamine on jätnud terviselegi jälje. Ehkki psühhiaater kirjutas Paalbergile välja tugevatoimelisi rahusteid, ei suuda ta enam öösiti magada. Ikka ja jälle viskub ta mürtsatuste peale voodist. Mõnikord on need pelgalt räsitud teadvuse loodud kujutluspildid, teinekord aga liigagi ilmsi toimunud. Näiteks novembris oli nädal, kui ükski öö ei möödunud, ilma et keegi poleks ümber maja käinud ja vastu seinu tagunud.



Iga järjekordse purustatud aknaruuduga süveneb Paalbergi ja Põldsami veendumus, et politsei ei tahagi neid aidata. Vähemalt poolsada korda on nad abisaamiseks korravalvurite poole pöördunud, ent lahendust pole see toonud.

«

Minu seisukoht on, et iga inimene võib elada nii, nagu tahab, aga kui ta on ohtlik kaasinimestele, tuleb ta isoleerida,

»

leiab Paalberg.



Kriminaalasi kaelas


Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse komissari Tõnu Kivise sõnutsi pole võimalik inimesi

«

igaks juhuks

»

vangi pista.

«

Me menetleme süütegusid, mis toime pannakse, aga me ei saa inimesi ette karistada toimepanemata süütegude eest ehk selle eest, mis nad tulevikus teha võivad,

»

nendib Kivis.



Kivise kinnitusel on politsei reageerinud igale teatele ja teinud kõik, mis nende võimuses, lähtudes seaduse võimalustest. Praegu on veel üheksa teadet menetluses, kõik varasemad on Kivise andmete järgi lahendatud ning juhul, kui on tuvastatud süütegu, karistusedki määratud. Alates rahatrahvist ja lõpetades arestiga.

«

Kindlasti on teateid olnud oluliselt rohkem kui süütegusid, sest kõik nende omavahelised arusaamatused ei kvalifitseeru veel süüteona,

»

möönab Kivis.



Pärnu politseiosakonna infojuhi Hedy Tammelehe andmetel on 2006. aastast kuni läinud aasta viimase päevani registreeritud politseis 41 väljakutset aadressidel Tallinna maantee 34 ja 34a.

«

Enamik sündmusi on toime pandud avaliku korra rikkumisena ja süüteod väheväärtusliku asja vastu (enamjaolt aknaklaaside lõhkumine), on füüsilist kokkupuudet, õhupüssist akende pihta tulistamisi, ähvardusi ja sissetungimisi võõrasse korterisse,

»

täpsustab Tammeleht.



Peale väärtegude on Lääne ringkonnaprokuratuuri pressinõuniku Külli Kivioja andmetel Edgar ja Robert Põldsami suhtes algatatud kuuest episoodist koosnev kriminaalasi. Viis neist paragrahv 121 alusel, mis hõlmab kaasinimese tervise kahjustamist, löömist, peksmist või talle valu tekitamist. Selle eest saab mõista rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Robert Põldsamile on esitatud veel süüdistus vägivallas võimuesindaja suhtes, mille eest teda võib oodata kuni viieaastane vangistus. Nimetatud süütegusid hakkab kohus arutama jaanuari lõpus.



Kodu ei jäta


Senised karistused pole Tallinna mnt 34a elanikele ilmselt mõju avaldanud. Pigem on vandaalitsejatel välja arenenud resistentsus ja karistamatuse tunne. Paalberg on näinud neid pärast järjekordset politsei tühikäiku hoovis jooksmas ja huilgamas, et näete, politsei teid ei kaitse.



Mõnes mõttes on neil õigus. Nagu komissar Kivis asjast aru saab, on siin tegemist isikutevaheliste konfliktidega ning politsei pole suhtekorraldaja, kes sõjakirve maha matab.

«

Politsei menetleb süütegusid, juhib tähelepanu, kutsub inimesi korrale, aga me ei ole siiamaani näinud, et seal probleemid sisemiselt oleks ära lahendatud,

»

sõnas Kivis.



Ants Põldsami ajab aga selline asjade käsitlus suisa marru. Tema kinnitusel pole tegu konflikti, vaid ühepoolsete rünnakutega nende vastu.

«

Mis omavaheline konflikt, mis on meil nendega tegemist? Inimesed, kes ei ole ühtegi päeva koolis käinud ega ühtegi päeva töötanud, poiss käib mööda prügikaste?

»

küsib ta südametäiega. Vaid korra olevat nad sekkunud naabrite ellu, üritades sotsiaaltöötaja abiga Edgarit kooli saada.



Vaatamata lootusetule olukorrale, ei vannu Paalberg ja Põldsam alla. Sel kuul loodavad nad jälle kõigile akendele klaasid ette panna. Hoolimata teadmisest, et need taas puruks pillutakse.



Paalberg tunnistab, et mõneti on see meeleheitlik katse probleemi ignoreerida ja halva mängu juures head nägu teha. Muidugi võiksid nad keldrisse peitu pugeda või ära kolida, aga nad ei taha. See on nende kodu.

Tagasi üles