Toimetulekukoolis õppimine virgutab vaimu

Õpilastele meeldib askeldada käsitööklassis, pildil juhendab savivoolimist Triin Mihkelson. Foto: Ants Liigus

Pärnu toimetulekukool tähistab järgmisel sügisel kümnendat aastapäeva, tänavu sügisel valmis kooli juurdeehitus ja kõik õpilased mahuvad nüüdsest ühte majja.

Rõugu 8a koolimajja koliti oktoobris hooldusklassid, mis seni tegutsesid Pärnu lastekodus.

Pärnu kõige väiksem ja ühtlasi noorim kool avati 2002. aastal. Täna õpib kuues toimetuleku- ja kolmes hooldusklassis kokku 42 last, töötajaid on 41. Õppenõustamiskeskus suunab toimetulekukooli vaimu- ja liitpuuetega lapsi, kes kõik õpivad põhikooli riikliku lihtsustatud õppekava järgi.

Pärast põhikooli lõppu saab lapsevanema soovi korral ja kooli õppenõukogu otsusega kolme lisa-aasta jooksul täiendada oma oskusi, et tulla paremini toime iseseisvas elus.

Kooli direktor Riho Alliksoo meenutas, et enne toimetulekukooli loomist käisid vaimupuudega lapsed Kuninga tänava põhikooli eriklassides, õpetajad-eripedagoogid andsid hooldusklasside lastele õpetust lastekodus ja mõni raskema puudega laps jäi koju nelja seina vahele.

Oma majja kolides sai võimalikuks päevahoiuteenuse pakkumine, kuna enamikku vaimupuudega lastest ei saa pärast koolitunde üksi koju saata. Praegu toimetavad kasvatajad lastega õhtutundideni ja tööl käivatel vanematel on süda rahulik.

Pool toimetulekukooli õpilastest on pärit maakonnast. Direktori teada oleks maakonnast koolitahtjaid rohkemgi, kuid Pärnu linna hallatavas koolis on päevahoiuteenuse tõttu üpris kõrge kohamaks ja kõik Pärnumaa omavalitsused ei saa laste linnas õppimist toetada.

Kool virgutab vaimu

Hoone uues tiivas hooldusklassides käib 12 raske puudega last, kellega tegeleb kolm õpetajat ja kolm õpetaja abi. Nende laste koolitundides õpitakse matemaatika ja õigekirja asemel põhiliselt enesega toimetulemise oskusi.

Seaduse järgi on õigus haridusele ja kohustus koolikohustust täita igal lapsel, hoolimata puude raskusest. Arendada püütakse isegi väga sügava puudega lapsi, kes ei räägi ega suhtle, nendega otsitakse kontakti muude meelte kaudu: puudutuste, helide, lelude ja piltide abil.

Alliksoo jutu järgi vajab vaheldust igaüks, ka raske puudega laps on rõõmus, kui saab tulla kooli, kus kodust erinev keskkond. “Mõne lapse puhul on oodatud tulemused küll küsitavad, aga lapsega tegelemine muudab tema päeva rikkamaks, annab suhtlemiskogemust, virgutab vaimu,” kinnitas direktor.

Väga spetsiifiliste meditsiiniliste näidustuste või muude probleemide puhul on võimalik koduõpe, mille korral õpetaja tuleb lapse juurde koju või raviasutusse.

Lapsed saavad toimetulekukoolis tervist kosutada füsioteraapiaga, kasutada on üsna lai valik vahendeid treeningupinkidest Grossi trena˛ööri ja batuudini.

Õppimine teemade kaupa

Toimetulekuklassides tegeleb õpetaja korraga kuni kuue lapsega. “Põhimõtteliselt tuleb iga last klassis õpetada erinevalt, arvestades puuete eripära ja lapse isiksust,” ütles endine õppealajuhataja Signe Leht, kes koolis töötas selle algusest saadik. “Kerge see ei ole: klassis oleks nagu kuus eri klassi koos.”

Töös lähtutakse üldõpetuse põhimõttest: üks ja sama teema läbib teatud aja vältel kõiki õppeaineid. Näiteks ajakirjaniku külaskäigu ajal valmistuti kadripäevaks: loeti terve nädal kadrikommetega seotud tekste, teema käis läbi muusika- ja kunstitundidest ning päevahoiu tegevusest.

“Meil tuleb kadripäeva pidu,” teadis Kätlin 9. klassist. “Mina kavatsen osta paruka ja minna peole hullama!”

Tema klassivend Eimar näitas külalistele kunstitunnis tehtud valgest paberist meisterdust. “Toimetulekukool on maailma kõige parem kool, kus õppida saab,” kiitis noormees. “Minule meeldib kõige rohkem puutöö, selles sain ma just viie,” näitas Eimar uhkusega oma talule tehtud nimesilti.

Puutööd saavad poisid teha Pärnu loodus- ja tehnikamajas õpetaja Tarmo Pajula juhendamisel.

Koolil on kena käsitööklass, kus jõukohast tegevust leidub kõigile. Laste joonistusi ja meisterdusi jätkub koridoriseintele ja klassidesse.

Toimetulekukoolis õpitakse paljut tajude arendamise, asjade katsumise, maitsmise ja muu praktilise tegevuse kaudu. Näiteks: kui tunni teema on kirjasaatmine, õpitakse kõigepealt ümbrikule kirjutama ja siis minnakse postkontorisse vaatama, mis kirjaga edasi saab.

Õpetaja Marika Heindla sõnutsi meeldivad linnaskäigud ja bussiga sõitmine lastele väga, sest õppekäigud ühendavad liikumise, liiklusõpetuse ja suhtlemise.

Teadmised lugemisest, kirjutamisest ja arvutamisest saavad kõik õpilased. Igaühel on riikliku õppekava põhjal koostatud individuaalne õppekava: üks õpib tähti tundma, teine lugema sõnu ja kolmas teksti. Tegeldakse kõikidega.

Mõni vaimupuudega laps on suurepärane peastarvutaja. “Üks õpilane jõudis ülesannete lahendini nii kiiresti, et me ei saanud isegi aru, kuidas ta seda tegi, paberit ja pliiatsit tal igatahes arvutamiseks vaja ei läinud,” meenutas Heindla üht talenti.

Pärast koolitunde veedavad lapsed aega päevahoius. Vahel meisterdatakse midagi, voolitakse või joonistatakse, võib vaadata multikaid või mängida niisama. Heameelega askeldatakse köögis, tehakse lihtsamaid suupisteid või toite. Direktori sõnade järgi on ettevalmistus eluks üks põhilisi toimetulekuõppe osi. Vanemates klassides on tööõpet kuni üheksa tundi nädalas, harjutatakse toiduvalmistamist, koristamist.

Elu nagu noortel ikka

Toimetulekukoolis käib elu nagu koolis ikka: suheldakse arvutis, kuulatakse muusikat, tekivad oma sõbrad ja tulevad esimesed armumised. Lugu peetakse rahvakultuurist, tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi, korraldatakse laatasid, sõbrapäeva-, sügis- ja kevadpidusid.

Erivajadustega noortele on oma eriolümpiad, kunstikonkursid, laulu- ja tantsuringid. Toimetulekukooli õpilased on näiteks esinenud puuetega inimeste päevale pühendatud kontsertidel.

Õpetajad kiidavad oma õpilaste äärmist positiivsust. “Lapsed tahavad kooli tulla ja nad tõesti armastavad inimesi, kes nendega siin tööd teevad,” kinnitas Leht. “Ükskõik mis tujus ma tööle tulen, lapsed teevad alati tuju heaks, neile kohe ei saa vastu naeratamata jätta.”

Õpilastega linnas käies kohtavad kasvatajad-õpetajad vahel võõrastavat suhtumist. “Hooldusklassidega ühissõidukis sõites olen päris tihti uudishimulikke pilke talunud,” rääkis kasvataja Raili Hiiesalu. “Kord tuli ühele lapsele tänaval kisamishoog peale, siis üks koeraga proua soovitas, et ma võiksin oma lapsele koerateraapiat teha.” Signe Leht on pidanud tõrjuma inimeste haletsust puudega laste suhtes.

“Olen alati tuttavatele öelnud, et need lapsed ei vaja haletsemist, vaid soovivad end tunda võrdsete suhtluspartneritena,” kinnitas ta ja kiitis kooli naabrit Pillerpalli lasteaeda. “Oleme korraldanud lasteaiaga ühisüritusi, käinud neil külas ja näinud suurt suhtumise muutumist,” väitis Leht. “Usun, et Pillerpalli laste maailmapilt on selletõttu palju laiem, nad näevad ja märkavad endast erinevaid inimesi.”

Tulevik on ebakindel

Kõige rohkem teeb toimetulekukooli õpetajatele ja lapsevanematele muret, mis saab noortest pärast kooli lõpetamist. “See on kogu Eestis väga tõsine probleem,” nentis Alliksoo. “Pärnu rehabilitatsioonikeskuses ja Maarjakodus on toetatud elamine, aga kohti on vähe.

Tublimad saavad edasi õppida Astangu koolis, omaette elamiseks on veel võimalused hoolekandekülades Haraka kodu ja Maarja küla, kuid need on suures osas oma maakonna erivajadustega inimestele mõeldud ega mahuta kõiki soovijaid.”

Pärnu rehabilitatsioonikeskuses saavad vaimupuudega noored käia päevakeskuses. Vahel aga jäävad kooli lõpetanud niisama koju. See annab direktori väitel tagasilöögi arengus: õppemetoodikas on tähtis kordamine, kui noor jääb tähelepanuta ja õpitud tegevusi ei jätkata, järgneb langus ja senine tehtud töö läheb tühja.

Ideaalvariandis saavad kergemate puuetega noored minna tööle, kuid praegustes majandusoludes eelistavad tööandjad palgata terveid inimesi: erivajadusega noorele vajalikku juhendamist, tähelepanu ega järelevalvet ei suuda enamik tööandjaid pakkuda.