/nginx/o/2011/12/09/870176t1h8e17.jpg)
Minu poeg Toomas lõpetas Pärnu toimetulekooli kevadel, ta käis seal üheksa aastat, kooli loomise ajast peale. Kool sai lapsele hästi omaseks ja tähtsaks: kui kogu meie pere talvel haigestus, oli Toomas väga löödud, sest ta tahtis väga kooli minna. Seda võis pidada tema teiseks koduks, seal olid tema sõbrad.
Toomas sai toimetulekukoolist kaasa tugeva korraarmastuse: kõik rõivad ja muud asjad on alati kenasti ära pandud ja seda nõuab ta ülejäänud pereliikmeteltki.
Olen veendunud, et absoluutselt kõik lapsed on arendatavad, muidugi oleneb igaühe vaimsest tervisest, kui palju koolitarkust on laps võimeline vastu võtma.
Alati kogesime meeldivaid emotsioone koolipidudel, kus õpetajad olid lastega ette valmistanud põhjalikud eeskavad. Põnevaid asju tehti päevahoius, näiteks käidi kalal, matkati looduses, meisterdati. Toimetulekukooli õpetajad ja kasvatajad paistavad silma tagasihoidlikkusega, samal ajal teevad nad oma tööd kiitlemata, armastuse ja entusiasmiga.
Olen väga tänulik, et elan Pärnus ja siin on selline kool, kus laps saab turvalises keskkonnas kasvada, kuna see on lapsevanemale päästerõngaks.