Annely Akkermann: Nais- ja meesküsimusest, tänapäevaselt ja mõistlikult

Annely Akkermann. Foto: PP

Ühiskond koosneb soolistest olenditest, meestest ja naistest, seega on soolised suhted selle alustalasid. Ühiskond ja selle normid muutuvad. Soonormidki on muudetavad teadlikult, toetudes uuringutele ja ühiskonna arengu eesmärkidele.

Mehed ja naised on erinevad, kuid neid tuleb kohelda samaväärselt. Maksta sama töö eest võrdset tasu, võtta vastu koolidesse vastavalt võimetele, võtta tööle vastavalt kompetentsile, tegemata vahet sootunnuste alusel. Oluline on hinnata eraldi iga inimese töökust, võimekust ja sobivust konkreetsesse ametisse.

Võrdsuse vastand

Demokraatlikes riikides on juurdunud arusaam, et inimesed on võrdsed. Eesti Vabariigi põhiseaduski sätestab, et seaduse ees on kõik võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida soo tõttu.

Kogu inimkonnale, nii meestele kui naistele, nii poistele kui tüdrukutele laienevad inimõigused. Samal ajal õhutaks meeste ja naiste erinevuste eiramine hoopis ebavõrdsust. Tänapäeval ei tähenda võrdsus poliitilise terminina meeste ja naiste ühetaolisust, vaid erinevust.

Võrdsete võimaluste vastand on põhjendamatu võrdsustamine, mis lahendab olukordi vaid näiliselt. Ühe lauaga löömine eirab inimeste erinevust ja individuaalsust. Tegelikud probleemid jäävad avastamata ja neile lahendused leidmata.

Suur osa inimesi mäletab nõukogude aega, kui poliitika eesmärk oli võrdsus. Näilise võrdsuse nimel suruti maha andekaid isiksusi ja nende ambitsioone, hoolsust ja ettevõtlikust. Enamgi, võrdsuse pärast pidid emad nõukogude aja algul kolmekuuste laste juurest tööle minema. Kindlasti ei taha me seda võrdsust tagasi.

Kahjuks võib liiga tihti märgata, et nõukogude aja hõng heljub siiani paljude inimeste mõttemaailmas. Ikka ja jälle tehakse ettepanekuid andekamaid, targemaid ja töökamaid kas või maksudega karistada, selle asemel et nõrgemaid maksuleevenduste ja sotsiaalpoliitiliste toetusmeetmetega järele aidata.

Konservatiivne maailmavaade toetab isiksusi, nii eestvedajaid kui järeleaitamist vajavaid, ja kiidab ise hästi hakkama saavat keskklassi, mis Eestis on veel õhuke.

Erinevuste arvestamine

Tänapäevases poliitilises mõttes tähendab võrdsus, et meeste ja naiste vahelised erinevused on olemas, kuid need on konkreetses valdkonnas kuulutatud ebaoluliseks. Näiteks parlamenti valides pole tähtis sugu, vaid igaühe õigus kandideerida. Valimistel on igaühel üks hääl. Kõik võivad astuda ülikooli. Naised astuvad soovi korral armeeteenistusse ja meestel on õigus saada puhkust seose lapse sünniga.

Need muutused on ühiskonnas toimunud, võrreldes inimkonna ajalooga, üsna hiljuti, viimase 150 aastaga. Võib-olla valitses matriarhaat Eestis enne ristiusustamist, kuid viimastel aastasadadel päädis naiste otsustusvabadus Eestis sellega, kuidas kodutöid korraldada ja mida lõunaks keeta. Eestis hakati tütarlapsi lubama gümnaasiumisse ja ülikooli pisut üle 100 aasta tagasi.

Praegused haritud naised peaksid tänutundes mõtlema nende tollal revolutsiooniliste ideede eest võidelnud naiste ja meeste peale. Küllap tänu neile on tänapäeva Eesti selgelt naiste ja meeste võrdset kohtlemist hindav ühiskond.

Meie kaasaegsed poliitikud aduvad, et inimühiskond jaguneb meesteks ja naisteks, kes omakorda jagunevad veel paljudeks gruppideks eri tunnuste alusel. Olgu need siis vanus, pereseis, laste olemasolu, haridus, sotsiaalne staatus, tööalane kvalifikatsioon. Seda loetelu võib lõputult jätkata.

Isiklik on poliitiline

Feministliku loosungi “isiklik on poliitiline” eesmärk oli seada küsimärgi alla era- ja avaliku elu vastandamise paikapidavus ja eetilisus. Formaalselt reguleerimata erasfäär on sageli jätnud nähtamatuks peresisesed probleemid, nagu perevägivald ja majanduslik sõltuvus.

Liialt tihti uudiskünnist ületavad õõvastavad lood laste väärkohtlemisest ja inimkaubandusest annavad märku, et nende vähendamiseks on ühiskond vähe teinud.

Madal sündimus ei ole murekoht ainult Eestis, vaid kogu Euroopas, mistõttu paljudes riikides otsitakse sündimuse tõstmiseks perepoliitilisi meetmeid. Viimastel aastatel on Eestis seadusandlust aktiivselt täiendatud perepoliitiliste abinõudega ja on väga positiivne, et enamik neist meetmeist on sooneutraalsed: väikelapse kasvatamiseks saab võtta puhkust ema või isa või jagavad nad selle omavahel osakaupa.

Üliõpilastel on võimalik saada akadeemilist puhkust lapse kasvatamiseks või saada lisaaega teadustööks, kui perre on sündinud laps. Peale selle lisapuhkusepäevad ja võimalus haige lapse ravimiseks töölt koju jääda.

Isamaa ja Res Publica Liidu vedamisel hakatakse 1. jaanuarist 2013 maksma vanemapensioni, mille kehtestamisega väärtustatakse senisest enam laste kasvatamist. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal tulevikus ära hoida pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu saamata jäämisest lapse kasvatamise perioodil.

“Halb sooritus diskrediteerib eesmärki”

Õnneks on 1970. aastatesse jäänud soouuringute fokuseerimine üksnes naistele. See on sugupoolte uurimise kallutamine ühte äärmusesse, tavaliselt esitatakse seda üliemotsionaalselt, vastandudes meestele ja unustades sugupoolte vahelised erinevused. Halb sooritus diskrediteerib eesmärki, nagu ütleb professor Maaja Vadi.

Eestis on sugupoolte uurimisel ühtviisi tähtsad nii kõrgharitud naiste kui hariduseta meeste töötus, nii naisõpetajate suur osa kui poiste kehv õppeedukus koolis, nii naiste ja meeste palgalõhe kui meeste vilets tervis ja lühike eluiga.

Kõik valupunktid vajavad uuringutele toetuvat lahendamist, sest need raiskavad ühiskonna ressursse ja kahandavad inimeste eluõnne.

Eesti rahvaarv on nii väike, et iga tööeas inimese töötus vähendab maksulaekumist ja suurendab sotsiaalkulu, rääkimata isiksuslikust hävingust ja perede õnnetusest.

Meeste ja naiste vaheline palgalõhe näitab, et ühiskond ei toeta küllaldaselt naiste panustamist kutsetööle ja karjäärile. Ilmselt jäävad paljud naised mingil põhjusel liiga kauaks teleri ette, pliidi äärde või ilusalongi ja panus, mille nende vaimsed võimed lubaksid ühiskonnale anda, jääb olemata.

Ma ei pea silmas ühiskonda panustamist laste ja pere arvelt, kuid lastega ollakse kodus mõne aasta, seejärel tuleks üldjuhul naasta võimetekohasele tööle. Kodune töö on alati olnud tasustamata, kuid rõõmu lastest ega perest ei asenda miski ja neid ei tohi karjäärile ohvriks tuua.