Kui saaks vaid aja seisma panna ja Kihnu jääda

Viimase päeva õhtul lugesid noored Pärnamõisa majutuskoha õuel lõkke ääres ette lühilugude sünopsised. Jutustati nii tüdrukust, kes räägib kajakatega, Palestiina sõja eest põgenevast poisist kui kassidest. Foto: Karoliine Aus

Eelmise kolmapäeva õhtupoolikul sildus Liivi lahe suurima saare sadamas Kihnu Virve, pardal 20 noort, näpus täitmata lehekülgedega märkmikud, mis nagu omanikudki ootasid uut sissekirjutust. Teekond saarele oli maagiline: vesi ja taevas sulasid ühte, hallikas-helesinisesse tooni. Päike sillerdas tuulevaiksel merel ning roheliste ja punaste poide vahelt sõitev praam viis reisijad kajakakisa saatel justkui tundmatusse.

Noored, seljas bändisärk, suvekleit või hoopis kitarr ja ukulele, maabusid siinkandi kuulsale saarele eri paigust. Pärnu, Viljandi ja Tartu õpilaste emakeelse jutu keskelt kostis läti, leedu ja Ahvenamaa rootsi keelt. Järgneval kolmel päeval, mil räägiti kirjutamisest, jagati lõkke ümber istudes oma lugusid ja söödi Kihnu koolimaja einelas kama või kohalikku saia, vesteldi inglise keeles. Ka öösel kell kaks, kui ratastega ühest majutuskohast teise vändati ja saare müstikast viimast võeti.

“Ma tahaksin aja seisma panna, et siia veel üheks nädalaks jääda,” ütles 18aastane lätlanna Eliza Apine, kes nagu teisedki eakaaslased tuli koolivaheajal siia, osalemaks Põhja- ja Baltimaade esimeses loovkirjutamise laagris. Ja miks just Kihnus? Nii oli tõlkija, toimetaja ja Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esinduse kultuurinõuniku Eha Vainu unelm, mis sai teoks koos Pärnumaa arenduskeskuse väliskoostööspetsialisti ja laagri projektijuhi Kersti Liivaga.