Mare Mätas: Kirjutatud seadus tapab ära kogukonnaõiguse

Kihnu kultuuriga käib kokku väiketalupidamine nagu Uiõ-Matu talus, kus perenaine Mare Mätas lutitab Timofeid, keda lambaema omaks ei võtnud. Foto: Urmas Luik

Sadamast võttes saare teises otsas Rootsikülas praeb Uiõ-Matu talu perenaine Mare Mätas köögis räimi, nii värskeid, et selliseid mandril ei saa. Viimane pannitäis rahvuskala tulelt tõstetud, jääbki massaka ehk kihnu keeles mandriinimese suu vett jooksma, sest Timofei ootab oma lutipudelit. Ristiemad, üheksane Maria ja temast kolm aastat vanem õde Anni, on toas, kui seame sammud koplisse.

Musta villakasukaga talleke tirib lutti veel siis, kui piim otsas. Lambaema hülgas oma lapse ja nüüd arvab too, et Mare ongi ­tema pärisema, kelle tütarde pandud nimi Timmu kõlab õigeusu juurtega saarel teisiti.

Lambad sobivad Kihnu maastikule ja täidavad maahooldajatena tähtsat ülesannet, tõrjudes võserikku. Liha kulub oma toidulauale, kuid villa lõngaks vahetamine pealinna külje all Raasiku villavabrikus läheb meretagustel nii kalliks, et neil on mõistlikum kördilõngad osta.

Istume taas Mare abikaasa Olavi Mätase vanavanemate ehitatud taluhäärberi köögis, räimetaldrik keset lauda. Isu kaotab mõõdutunde, sest nii hästi praetud leivakõrvast pole ma kusagil saanud. Kihnupäraselt vestleme sinavormis, sestap olgu see lugejatelegi kohe selge.