Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/03/12132934t1h724d.jpg)
Sadamast võttes saare teises otsas Rootsikülas praeb Uiõ-Matu talu perenaine Mare Mätas köögis räimi, nii värskeid, et selliseid mandril ei saa. Viimane pannitäis rahvuskala tulelt tõstetud, jääbki massaka ehk kihnu keeles mandriinimese suu vett jooksma, sest Timofei ootab oma lutipudelit. Ristiemad, üheksane Maria ja temast kolm aastat vanem õde Anni, on toas, kui seame sammud koplisse.
Musta villakasukaga talleke tirib lutti veel siis, kui piim otsas. Lambaema hülgas oma lapse ja nüüd arvab too, et Mare ongi tema pärisema, kelle tütarde pandud nimi Timmu kõlab õigeusu juurtega saarel teisiti.
Lambad sobivad Kihnu maastikule ja täidavad maahooldajatena tähtsat ülesannet, tõrjudes võserikku. Liha kulub oma toidulauale, kuid villa lõngaks vahetamine pealinna külje all Raasiku villavabrikus läheb meretagustel nii kalliks, et neil on mõistlikum kördilõngad osta.